osanud midagi vastata, tõstis ainult käsi, nagu mõtleks ta kõrvad kinni hoida, et mitte enam kuulda.
„Ää räägi nõnda!“ palus ta viimaks, valuilme näol.
„Aga see on ju nõnda,“ kinnitas Andres. „Jussi surm on ju nüüd kolmekordselt tasutud, patused on nuheldud. Sellepärast olgu surnud surnutega, elavad elavatega. Minul suri Krõõt võib-olla osalt mu enda süü pärast…“
„Andres!“ hüüdis Mari vahele.
„Kuula!“ käskis Andres. „Ma ütlen – võib-olla, ja sedagi ütlen ainult sellepärast, et õpetaja mind nõnda noomis: ma olla oma naise suure tööga tapnud, põle tema peale kui nõrgema astja peale halastanud. Nõnda ütles õpetaja. Mina ise ei teand sellest sinnamaale midagi. Lõin ise end takka, niipalju kui vähegi jäksi oli, ja lasin ka Krõõta teha, niipalju kui ta vähegi suutis. Aga ise teenisid meil: oli meil kerge teenida? Ütle! Vasta!“
„Seda nüüd just mitte,“ vastas Mari.
„Aga on sul nüüd kergem?“ küsis Andres.
„Raskem,“ ütles Mari, nagu oleks ta ise selles süüdi.
„Aga Krõõdal oli ehk veel raskem kui sinul, sest siis olime algajad, kõigest oli nappus. Kuude kaupa põlnd meil talvel muud süüa kui kartulid, silgusoolvesi, jao pärast leiba ja hapu kali juua ning kuivale toidule peale rüübata, et rutem alla läheks. Nõnda elasime ja nõnda rühmeldasime hommikust õhtuni, pooled ööd veel takka peale, ja nõnda kandis Krõõt ka oma lapsed ilmale. Ei ühtegi valget päeva, ei kunagi hinge tagasitõmbamist. Noh, ja tema põlnd sinuks. Tema oli pikavõitu, vilaja kehaga, ei pidand vastu, nõnda surigi. Mina ei märgand seda enne, kui ta mulle ütles – mäletad, seal asemel, kui sina Andresele oma rinna suhu pistsid –, kui ta sel korral ütles, et ei tema küll änam siit tõuse. Siis nägin ma äkki, et Krõõt on kui vana hobusekronu, kel jalad harkis all ja kõrvad lontis peas ja kes ei suuda enam ühtegi liiget liigutada, tümita teda raudkangiga või raiu kervega. Seisab, ei liiguta änam oimugi! Hobusekronu oskasin ma turgutada, kui ta nõnda saha, äkke või vankri ette seisma jäi, aga mis pidin ma Krõõdaga tegema? Hobusekronule viisin tüki leiba või kamalutäie kaeru, ja kui ta selle oli ära söönd, ajas ta kõrvad kikki ja korjas jalad kõhu alla kokku. Krõõdaga ei osand ma
292
