põleks olnd ja sina mind oleks taht, siis oleks ma siin alati naernd ja laulnd, surres ka oleks naernd ja laulnd, usu, Andres.“
„Tähendab – Juss?“ küsis Andres.
Mari nokutas nuttes pead.
Andres vaikis üürikeseks. Tema silmi ilmus põlgus ja viha.
„Kui kauaks see Juss siis meie vahele peab jääma?“ küsis ta.
„Ma ei tea,“ vastas Mari lihtsalt.
„Elavalt pistis teine isegi siis putku, kui puss peos oli, aga surnult on julgem. Tõepoolest, kui see võimalik oleks, siis kägistaks ma ta oma kätega, et aga ükskord temast lahti saada,“ rääkis Andres.
„Issand halasta!“ hüüdis Mari. „Andres, mis sa ometi räägid!“
„Räägin lausa tõtt,“ vastas Andres. „Kui võimalik oleks, siis ise oma käega!… Juba Krõõda ajal ei teand ma mõnikord, mis oleks teind, et naerust nägu näha, aga tema nutetud silmadel põlnd selget põhjust, vähemalt mina ei teand seda, ja sellepärast oli seda kergem kannatada. Sinuga on teine asi, sinul on Juss ja ometi ei või ma sinna midagi parata. Kõigist olen ma võitu saand, isegi Oru Pearuga saan ma lõpuks hakkama, juba mitu aastat põle teine oma hambaid näidand, aga Jussist ei saa ma jägu.“
„Juss on ju surnd, kuis sa siis saad,“ lausus Mari.
„Nii see on,“ ütles Andres. „Elus võisin ta pahema käega läbi tuuseldada, aga surnult ei saa talle kahe käegagi vasta.“
„Surnute vasta ei saa keegi,“ kinnitas Mari.
„Aga küll näed, mina saan,“ ütles Andres ähvardavalt.
Mari vaatas talle hirmunult otsa.
„Mis sa tahad teha?“ küsis ta.
„Midagi peab tegema,“ vastas Andres, „nii see olla ei või. Surnud sauna-Juss ei pea igavesti Vargamäe Eesperes elavate üle valitsema. Ühte ütlen sulle, Mari: hoia end! Kui ma Jussist jägu ei saa, sest et ma talle hauda ligi ei pääse, siis oled sina alles maa peal ja sinust saan ma jägu, mingu või kõik kuradile. Mina põle siinilmas
