Aga tööd tegi Jaagup kuni nõrkemiseni ja selle poolest polnud Andresel talle midagi ette heita. Samuti väsimatult käis ta laupäeva-õhtuti ja pühapäeviti külas tantsimas ja pillerkaaritamas. See oli seda loomulikum, et ta oli oma nurga kõige parem pillimängija, mispärast ta oli aina oodatud ja kutsutud külaline. Öösiti luusis ta muidu küla vahel ning nõnda teadis ta kõigi ümberkaudsete teenijate ja peretütarde kohta, kus või kellega keegi magab. Aga endal polnud tal ainustki kohta, kuhu teda oleks oodatud salajaseks öiseks mänguks või sosistamiseks. Mitte sellepärast, et teda keegi ei tahtnud – peretütredki ei põlanud teda –, vaid Jaagup oli imelik unistaja, keda tõmbas mingisugune seletamatu kaugus.
Sagedasti jäi ta õuevärava najale või keset väljamäge seisatama ning laskis silmadel ümber käia mööda sohu laialipillatud üksikuid talusid, mööda külasid, siin-seal paistvaid veskitiibu, mõisahooneid, mis eemal valendasid, mööda soid ja rabu ning metsasalke, mis kaugel sinavaks taevapalistuseks muutusid. Aga ikka peatusid ta silmad lõpuks kahel kõrgel metsatukal, mille vahelt mingisugused hallid hooned paistsid. Kauguse tõttu oli võimata seletada, mis seal just oli.
Tõepoolest aga oli seal küla ja külas Põlluotsa talu ning talus tütar Roosi. See oli kõige ilusam tüdruk, keda Jaagup kunagi on näinud, – nõnda oli tema enda arvamine. Kahe aasta eest teenis ta seal külas ja sest ajast saadik ei saa ta enam Põlluotsa Roosist lahti. Tema pärast ta endale pilligi ostis ja nõnda mängima õppis, nagu ta praegu mängib: Jaagup tahtis Roosi silmas midagi olla, midagi maksta.
Tantsijad mõtlesid igal pool, et Jaagup mängib neile, aga ei! Jaagup mängib aina Põlluotsa Roosile ja mõtleb mängides aina temast. Isegi Vargamäe aidatrepil, õueväraval, põllupeenral või kivi otsas mängides mõtleb ta vahetpidamata Roosist.
Alguses mõtles Leena, et Jaagup mängib temale, aga ühel ilusal päeval sai ta teada, kuidas Jaagupi lood tõeliselt on: Jaagup ise jutustas, sest tema õnn oli suurem, kui et ta ainult tema enda südamesse oleks mahtunud. Nõnda sai ka perenaine Mari Jaagupi suurest õnnest
298
