Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/297

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


midagi või tegi ainult nõnda: ta oli ehk oma naise kannatustele ja vaevadele teadlikult tummaks ja kurdiks muutunud.

Mari tundis, et tal oleks praegu kergem, kui ta võiks Andresega Jussist rääkida, aga ta ei julgenud suudki paotada. Ja oleks tahtnud Andrest paluda, et kannatagu ta temaga natukene aegagi veel, kannatagu pool aastatki, siis läheb ehk kõik mööda, aga ka seda ei saanud Mari mehele öeldud.

Kes Vargamäe Eesperesse lahedamat meeleolu tõid, need olid noor sulane ja noor tüdruk ning kilkav lapsekari, muidu oleks võidud siin kas või lämbuda, sest oleks ju aina kardetud surnud sauna-Jussi. Aga need ei kartnud, sest need ei tundnud teda ega tahtnudki tunda.

Tüdruk tuletas pisut nagu Marit ennast meelde, ainult rohkem oli tal tedretähti mõlemal pool nösunina ja tumehallide silmade all. Sulane Jaagup pidi sügisel kroonusse minema, aga tahtis sealt maksku mis maksab pääseda. Igal parajal juhul kinnitas ta, et saagu, mis saab, aga tema ei lähe.

„Kas või surm?“ küsis Leena.

„Kas või surm, aga ei lähe,“ kinnitas Jaagup.

„Aga kui nad ikka su võtavad?“ küsis tüdruk.

„Siis tulen varsti välja, kas või käpuli ja kõhuli, ikka tulen.“

Muidugi ei jäänud Jaagup käed rüpes ootama, kuni ta sügisel paigale pannakse, vaid tema tegi ettevalmistusi, et teda mitte paigale ei pandaks. Kuna ta oli kasvult pikk ja peen, siis oli tal lootus, et ta sügisel mõõtu välja ei anna, mispärast ta teiseks aastaks jäetakse. Et asi kindlam oleks, näljutas ta end hullupööra. Sügise poole ei söönudki ta enam muud, kui krõbistas kuivi herneid, mida ta nälja peletamiseks alati taskus kandis.

„Ma pean Jaagupile sügisel õige toiduraha kõrvale maksma,“ ütles Andres, „sest paljuke need herned ikka maksavad, mis ta mul aidast ära sööb.“

„Ää maksa, peremees, ühtigi,“ ütles sulane vastu, „muidu hakkad ehk palgarahast maha kiskuma, ütled, et ma ei jõua tühja kõhuga hästi tööd teha.“

297