järele. Neid lahinguid, mis Põlluotsa ümber lüüakse! Ja ikka tema pärast. Mina tulin sealt ju perepoegade eest ära, tahtsid mu maha lüüa, pillilõõtsad lõikasid teised läbi, muudkui vuhka-vuhka. Isegi Roosile lubasid kaelakiike teha, kui ta minu veel sisse laseb. Aga ei see karda! See ei karda kedagi. Ta vaatab poistele naerdes otsa ja ütleb: eks tehke, kui raatsite. Teil omal rohkem kahju kui minul. Muidugi keegi ei raatsi. Poisid kui luua all… Ootan, kui tulevad pikemad ja pimedamad ööd, siis lähen õnne katsuma. Ükski ei aima, et mina siitmaalt võiksin minna, aga mina lähen. Lähen otseteed üle laukaraba, laugaste vahelt läbi, paar pühapäeva olen käind juba teed vaatamas ja märke panemas. Mis see kuus-seitse versta mul lipata on! Palja jalu, nõnda saab igalt poolt läbi, mõnest kohast kas või neljakäpakil, kus pehme. Silmalt!“
„Aga kui sa ära eksid?“ arvas Leena.
„Ei eksi, mina ei eksi, olen rabadega vilund lapsest saadik.“
„Aga mis siis, kui teised poisid su kätte saavad?“
„Ei nad saa! Põle tänini saand ega saagi. Ega Roosi neid sisse lase, kust nad teavad, et mina olen.“
„Minul põle ühtegi niisukest poissi olnd kui sina,“ ütleb Leena nüüd.
„Roosil põle ka niisukest olnd, ise ütles,“ vastab Jaagup.
„Aga miks ta siis teisi sisse laseb?“
„Kõik kipuvad kangesti, sellepärast. Ei raatsi ära ajada.“
„Aga mina ei laseks kedagi teist, kui mul oleks niisuke poiss,“ ütleb Leena. „Ennem oleks ma üksi, aga teist ei laseks ma mitte.“
„Noh, sina põle ka nii ilus, kui on Roosi,“ ütles Jaagup nii lihtsameelselt, et Leenal pisarad otse purskasid silmist. Seda nähes püüdis Jaagup oma sõnu parandada, öeldes: „Ei noh, ega nüüd seda ole, et sa inetu oleks, et sa põleks ilus tüdruk. Seda muidugi! Oled tüdruk üle kõrvenurga. Aga ma ütlen muidu, et sa põle nii ilus, kui on Põlluotsa Roosi. Aga sest põle kedagi, sest teist nii ilusat tüdrukut põlegi kihelkonnas.“
See oli Leenale halb lohutus, seda nägi Jaagup isegi,
300
