aga tema ei osanud teda paremini lohutada. Natukese aega vaatas ta, kuidas Leena silmi pühkis, siis võttis ta pilli ja hakkas mängima, et ehk lohutab see nutjat. Aga Leenal hakkasid pisarad veel suurema hooga voolama, sest ta arvas, et Jaagup mängib Roosile. Ometi mängis Jaagup seekord ainult Leenale troostiks.
„Niisukest poissi põle ma veel enne ilmas näind,“ ütles Leena lõpuks, kui ta oli silmist pühkinud viimased pisarad.
Aga Jaagup ei vastanud talle sõnagi. Ta nokutas nõus olles pead ja surus lõõtsmoorikut käte vahel kokku ning venitas teda pikaks, nagu tahaks ta näidata: näe, mihuke ma olen.
„Lõhu või lõõts, ega ta Põlluotsale ikkagi kosta,“ ütles Leena etteheitvalt.
„Seda põle vajagi, ma mängin nüüd sinule, et sa ei nutaks,“ vastas poiss avameelselt.
„Mis sinul minust, nutan või naeran ma,“ ütles tüdruk.
„Miks ei ole,“ vastas poiss. „Siin on kõik nii tõsised, sina üksi veel naersid tänini, aga nüüd hakkad ka sina silmi peos hoidma.“
„Änam ei nuta, sinu nähes ei nuta ma änam ilmaski,“ kinnitas Leena. „Sina põle seda väärt. Sina armastad oma pilli rohkem kui teisi inimesi.“
„Ei, Roosit armastan rohkem kui pilli,“ seletas poiss. „Roosit armastan üle kõige.“
„Tema on ilusam kui pill?“ pilkas Leena.
„Tema on kõige ilusam,“ kinnitas Jaagup.
„Pill mängib nõnda ainult sinuga, aga Roosi mängib ka teistega. Põle sind, siis on teised.“
„See on teine asi. Pill põle inime, tema põle nii ilus kui Roosi.“
„Ikka see vana: põle nii ilus, põle nii ilus! Nagu saaks seda ilu patta panna või pannil küpsetada!“ hüüdis tüdruk nagu meeleheitel ja vihaselt.
„Ega pillistki saa suppi keeta,“ vaidles poiss vastu.
„Aga pill mängib, Roosit vahid siit ainult üle raba.“
„Küll oled sa õige rumal,“ ütles Jaagup nüüd lihtsalt. „Ma ei mängikski ju, kui põleks Roosit. Tema pärast ma pilli ostsingi. Ehk võta tänagi: kas oleks ma
