seia kivi otsa tulnd pilli mängima, kui ma ei saaks siit üle raba Roosi poole vahtida. Kui sa teaks, kudas ta akna avab ja kudas ta sosistab: tasa! Kui ta sel silmapilgul ütleks: löö oma pill lõhki, mina või pill, siis paneks ma ta kui kärnkonna jala alla lässu. Niisuke on Põlluotsa Roosi ja niisuke on minu pill.“
„Aga mina ütlen: sina oled togu poiss,“ sähvas tüdruk.
„Seda muidugi,“ oli Jaagup nõus. „Kõik ütlevad mulle seda, Roosigi on öelnud. Aga sest põle midagi, et ma togu olen. Nii tark olen ikkagi, et kroonut teenima ei lähe.“
„Küll lähed,“ ütles Leena.
„Mitte ei lähe, teiste kiuste ei lähe.“
„Ma annan su talitajale üles, et sa ennast nõnda näljutad,“ ähvardas tüdruk.
„Arvad, et siis hakkan sööma? Ega seda ole! Sügisel tõmban veel tubakavett sisse, võtku siis mu nahk ja pangu paigale, kui tahvad.“
„Teed sa seda Roosi pärast?“
„Ei! Mis temal sellest on.“
„Loll!“ hüüdis tüdruk.
„Olgu, aga näe, teen. Eks katsume, kumb on kangem, mina või kroonu.“
Ütles ja pani uuesti pilli üürgama.
Tulid pikemad ja pimedamad ööd. Nii mõnelgi õhtul, kui kõik pugesid magama, lippas Jaagup mööda peenart väljamäest alla, lidus tükk maad kõval kraavikaldal ja pöördus siis sohu, mis peagi kõrgeks laukarabaks muutus.
Jaagup tõttas Põlluotsa Roosi poole. Ei tal olnud mahti kuigi kaua seal olla, aga tal oli sellestki küll, kui ta sai tüdrukule kätt anda ja temaga mõne sõna sosistada. Ta oleks isegi sellega leppinud, et ainult mõni minut akna all seista, aga seda ei tohtinud, sest siis oleks ta teiste poiste küüsi võinud langeda. Sellepärast pidi ta alati läbi akna sisse pugema.
Pimedas toas istus ta tüdruku sängi serval, kuna see ise teki alla puges. Tasa-tasa pidid nad rääkima ja seda mitte vanemate pärast, kes magasid teises toas, vaid nende kõrvade kartusel, kes võisid salaja tulla akna
302
