Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/307

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Luud-kondid on terved,“ vastas poiss peremehele.

„Millal sinul küll mehearu pähe tuleb?“ küsis peremees sulaselt ja vaatas talle otsekoheselt silma.

„Kes teab, kas tulebki,“ vastas sulane peremehele samuti vastu vaadates.

„Vahel ikka nagu oleks sul teda pisut, aga siis jälle nagu põleks teda põrmugi. Kas sul kaigast käes ei olnd või parajat kivi taskus, oleks ometi ühelegi saand anda?“ küsis Andres.

„Mitte midagi ei olnd,“ vastas Jaagup, „olin lausa palja käsi nagu ikka. Minust põle ju löömameest.“

„Aga muudkui lähed, kas või läbi laugaste.“

„Peremees, ära ole kuri, et seekord mul nii sitasti läks, ma teen pärast päevad täis,“ rääkis sulane.

„Mis minu päevadest nüüd, aga sinu oma nahk,“ vastas Andres. „Kahju hakkab sinust. Oled tubli poiss, aga see va pillikääks ja tüdruku-nadid, need võtavad sul aru peast. Jätad kas või hinge nende pärast.“

„Seekord võtsid ainult naha,“ arvas sulane ise. „Kartsin, et peksavad pimedaks, siis ma põleks sealt änam ära saandki, põleks üle raba Vargamäe mände seletand. Aga ei, silmad on alles peas.“

Andres hakkas heasüdamlikult naerma.

„Mine tee nüüd niisukese hulluga, mis sa teed,“ ütles ta. „Rõõmus veel pealegi, et silmad peas.“

„Kõrvad ka, aga teine valutab koledasti, ei tea, mis sellest saab. Siiski täna annaks nagu valu pisut juba järele.“

Nõnda lamas Jaagup Miina asemel ja see võidis tema haavu ja muhke hanerasvaga, nagu peremees ja perenaine teda olid õpetanud. Andres ise käis vahetevahel piiritusepudeliga, mis pidi olema hirmutuseks mädanikule ja igale halvale asjale.

Poissi võides haletses tüdruk seda tema meelest nii ilusat ihu. Aga kui see juba paranema hakkas, ei mallanud Miina enam seina äärde põrandale jääda, vaid puges poisi juurde asemele – ühe teki alla, sest nõnda oli mõnusam ja soem. Tasakesi silitas ta poisi haavu ja muhke, mis paranedes kihelema ja muhelema lõid.

„Küll oled sina, Miina, hea inimene,“ ütles talle Jaagup kord, „isegi oma särgi andsid mulle selga.“

307