Need olid Miina meelest kõige mahedamad sõnad, mis ta kunagi mehelt oli kuulnud, ja sellepärast oli tema õnn otse mõõtmatu. See oli nii suur, et perenainegi teisel päeval seda tema silmist nägi.
„Kui keegi minu vastu ka nii hea oleks,“ vastas tüdruk poisile.
„Mina olen,“ vastas see. „Küll näed, et olen. Sina tegid ju mu terveks.“
„Jumal tegi su terveks,“ õpetas tüdruk.
„Jumal ja sina, teie kahekesi,“ ütles poiss.
„Perenaine ju ka, tema andis ju hanerasva ja kõik muu,“ seletas tüdruk.
„Õige jah, perenaine ka. Teie kolmekesi: jumal, sina ja perenaine,“ arvas poiss ja nõnda unustati peremees oma piiritusepudeliga hoopis. See oli muidugi suur eksitus, ja kui Vargamäe Jaagup elab ning tarkust kogub, siis paneb ta praeguse kolmainu asemele tingimata uue, öeldes: jumal, piiritus ja naised, need tegid mu tol korral terveks. Kuidas Miina siis asjast aru saab, seda ei tea praegu, aga täna ütles ta Jaagupile noomivalt:
„Ära tee niisukest patunalja.“
„Ma ei tee ju, räägin tõtt,“ vastas Jaagup.
Aga ehk ta küll ise arvas, et perenaine ja Miina ta jumala abiga olid terveks teinud, ometi ei tahtnud endine tervis kuidagi tagasi tulla. Ikka tegi kuskil haiget ja ikka oli raskemate tõstmiste juures tundmus, nagu peaks sees miski rebenema. Nõnda lähenes sügisel liisuvõtmine teist korda ja Jaagup oli päris kindel, et ta ka tänavu pääseb, sest nüüd oli ta palju viletsam kui mineval aastal. Ometi võttis kõik äkki teise pöörde. Algas sellest, et perenaine ühel ilusal päeval tasakesi peremehele ütles:
„Kuule, meie Miinaga põle änam õige lugu.“
„Mis taga siis on?“ küsis Andres vastu.
„Kas sina siis midagi põle märgand?“ imestas perenaine. „Tema asjad on ju sedasi.“
„Mis? Miinal?“ imestas peremees nüüd omakorda. „Kellega siis?“
„Põle küsind,“ ütles perenaine, „aga ma arvan, et Jaagupiga.“
308
