„Lubas ta siis su ää võtta või?“
„Ei, sellest põle me ühti rääkind.“
„Aga kus selle häbi ots siis, Miina!“ hüüdis perenaine.
„Mis parata, perenaine, kui muidu ei saa,“ vastas tüdruk tõsiselt. „Hea, et nõndagi laps tuleb.“
Nüüd hakkas perenaisel millegipärast tüdrukust hale meel ja tema hiljutine rõõm ja õnn tundusid kerjuse rõõmu ja õnnena.
„Kas sa siis nii väga tahad teda?“ küsis Mari kaastundlikult.
„Perenaine küsib veel!“ ohkas Miina. „Tõtt öelda, ega Jaagup tulndki minu juurde, vaid mina ise läksin tema juurde… oma asemele tema juurde. Ta oli ju siis nii vilets ja haige, terve keha oli teisel haavu ja muhke täis, põlnd tal kedagi, kes teda oleks silitand ja hellatand… Nõnda see tuli.“
„Kas Jaagup ise teab, et asjad sul juba sedasi on?“
„Ei, kust tema nüüd seda,“ vastas tüdruk. „Või tema nüüd seda tahaks. Ma põle temale hingandki, et kes teab, mis siis teeb.“
Kui Mari oli Miina seletused ära kuulanud, ei saanud ta kuidagi muidu, kui pidi talle oma südames andeks andma. Aga Andres vaatas asja peale teisiti. Temale ei meeldinud tüdruku ja sulase elu põrmugi ja mingisugused seletused ning vabandused ei võinud tema arvamist muuta. Tema ei sallinud niisugust korravastast asja oma majas, liiatigi veel, et kaks vanemat tütart juba niisuguseist asjust hakkasid aru saama. Nõnda ei saanud Andres muidu, kui pidi omakorda Jaagupi käsile võtma.
„Mõtlesin, et jooksed ainult üle raba Põlluotsa vahet,“ ütles Andres poisile, „aga nüüd korraga…“
„Ega siis mina, peremees,“ hädaldas Jaagup suure lapsena. „Tema ju ise puges, ja nõnda see tuli.“
„Miks sa siis lasid, nüüd on sul käes,“ vastas Andres.
„Ma olin ju siis haige.“
„Ah siis haigest peast?“ imestas peremees.
„Ma olin pisut tervem, siis see algas.“
„Kui nõnda, siis peksan ma Miina minema,“ ütles Andres otsustavalt.
310
