Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/309

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Selle poisikesega! Selle lapsega! Miina kõlbaks ju Jaagupile emaks.“

„Seda küll,“ oli ka perenaine nõus. „Aga see hakkas Jaagupi haiguse ajast. Miina ju tohterdas teist ikka. Esimesel õhtul tõmbas ta poisile oma särgigi selga.“

„Tegi särgiga poisi ää või?“ küsis Andres naljatades.

„Seda minagi, mis muud,“ arvas Mari tõsiselt. „Näeh, Leena oli mineval suvel kui hull poisi järel, aga teda see ei näind, oli tumm ja kurt, ja nüüd siis Miinaga! Aga mis on Miina Leena kõrval!“

Jäi sellega, et Mari pidi Miinaga rääkima. See oli seda kergem, et Miina oma seisukorda sugugi ei varjanud, vaid perenaise rääkimist nagu ootas. Aga kuna see alles parajat silmapilku ja paika valis, ütles Miina ise Marile:

„Perenaine on muidugi juba tähele pand, kudas minuga lood on.“

„Seda ma vaatan jah,“ vastas Mari, „aga ainult ei tea, kellega.“

„Eks ikka oma Jaagupiga, kellega siis muuga, ega mina siis änam mõni poistemagataja ole. Kes minu juurde tuleb,“ rääkis Miina.

„Aga kuis siis Jaagup? Temal ju aina see Roosi hinge peal, lasi end tema pärast peksagi.“

„Roosi on tal ikka, ega siis muidu, aga minuga niisama, ei tea, kudas see tuli. Rääkis teine mulle ikka Roosist, aga ometi tuli see nõnda. Ma aina imestasin kohe,“ seletas Miina.

„Mõtlesin korra, et kas õte see särk, mis sa talle sel õhtul selga ajasid,“ lausus perenaine.

„Ega hullu tea!“ hüüdis Miina ja nüüd äkki pani Mari tähele, et tüdruku tuimades silmades välgatas rõõm, säras õnn. „Muidugi, midagi pidi ikka olema ja küllap see minu särk oligi. Ma panin ju selle puhtlinase, ilma aluseta. See mu leerisärk. Lootsin ikka, et saab ka mu laulatussärgiks, aga nüüd hoidsin teda juba surisärgiks, mõtlesin, et ega mehed mind änam. Aga näe – Jaagup! Perenaisel oli õigus, see oli see minu särk neh, mis nõnda tegi.“

„Sa räägid, nagu oleks sul aina hea meel,“ ütles Mari.

„Perenaine, mul on ju hea meel,“ vastas Miina.

309