Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/315

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Sedapuhku küll,“ tunnistas poiss puhtsüdamlikult.

„Ise tegid seda või?“ küsis Mari natukese mõtlemise järel.

„Kes siis, kui mitte ise.“

„Võtsid sisse midagi või?“

„Eks saand ikka sisse võtta ja peale määrida… igasugu solki,“ seletas poiss. „Aga viimaks mõjus, välja lasid.“

„Surnuaiale,“ lausus perenaine.

„Olgu kas või surnuaiale,“ ütles poiss. „Aga Miina lubab mu terveks teha. Ütleb, et parandasin su siis, kui Roosi juurest tulid, parandan ka nüüd, kui kroonust tuled, surra ei lase. Kinnitab teine, et on kangem kui Roosi või kroonu.“

„Aga mis selle Roosiga siis nüüd on?“ küsis Mari uudishimulikult.

„Mis taga ikka on,“ venitas poiss. „Läind teine kasuks. Ise põle teist näind.“

„Kas sinu oma või?“ päris Mari.

„Ei, see põle minu,“ vastas poiss kindlalt.

„Kelle siis?“ imestas Mari. „Sina ju jõlkusid üle raba tema vahet.“

„Või siis mina üksi! Oli ka teisi. Kes siis mind muidu peksma oleks tulnd.“

„Ah siis ainult Miinaga oli sinul!“

„Ainult Miinaga,“ kinnitas poiss.

„Jätad nüüd Roosi maha?“

„Mina veel mõni võtja või jätja,“ arvas Jaagup. „Ei jäksa änam tantsida ega pilligi mängida.“

„Ah pilli ka änam ei jäksa?“ imestas perenaine.

„Ei änam!“ kinnitas Jaagup. „Põle tahtmistki. Aga poiss kuulab hea meelega, kui kääksutan vahel, istub kui nott.“

„Tähendab – isasse… Hoiad kodus last, kui Miina tööl käib?“

„Mis ikka muud. Nõnda ongi parem, ei hakka igav. Kena teine ka, naerma aab vahel.“

„Kas teil süüa ikka on?“ küsis perenaine tasakesi, nagu saladuslikult.

„Tänini ikka on olnd,“ vastas poiss. „Miina ründab ju ööd ja päevad – kolm suud jahvatavad.“

315