Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/316

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Mõtlesin, annaks sulle midagi hõlma alla, aga kas jäksad kanda?“

„Noh, pisut ikka,“ arvas Jaagup. „Eks ma puhka ja roni siis jälle.“

Mari läks Andresega rääkima, kes Jaagupist nagu kõrvale hoidus, temaga suuremat juttu ei teinud, nagu ei huvitaks teda endise sulase saatus põrmugi. Marile ütles ta:

„Eks sa anna talle, mis siis ikka, aga ära teda koormaga tapa, näed, hing teisel niikuinii lõngaga kaelas.“

Mari läks aita, lõikas seal hea kannika leiba, pani paar toopi herneid ja tangu ning lisas kõigele juurde käntsaka paksu seapekki, mille ta sidus eraldi pakki. Jaagupile ütles ta:

„Tegin kaks kompsu, sidusin paelaga kokku, hea õlale visata, üks ees, teine taga.“

Kõveras ja kookus läks Jaagup mööda väljamäge alla, nagu kipuks väike kandam teda liigestega noana kokku vajutama.

„Ka mees!“ lausus Andres, kui Jaagup oli välja läinud.

„Mees mis mees,“ vastas Mari. „Näe, laps teisel ja kõik.“

„Aga naine toidab meest ja last,“ tähendas Andres.

„Noh, Miinal seda va jäksu ikka on,“ arvas Mari. „Ja hea meel on tal ka, et Jaagup tema juurde läks, ehk laulatavad endid viimaks äägi.“

„Ega hullusi tea,“ vastas Andres nagu rahuldunult. Natukese aja pärast, kui ta oli millegi üle järele mõelnud, ütles ta: „Siinilmas on asjad imelikud, arvad ühte, aga näe, läheb teisiti: arvad, et on hea, aga näe, on halb ja midagi ei või sinna parata.“

„Mis asjast sa siis nüüd nii?“ küsis Mari.

„Eks ikka meie omast asjast, Matu asjast. Kauplesin teise lootusega, et saan tubli poisi, oli karjas kange, aga nüüd on Pearu nagu tige härg, kes punast riiet näind. Nagu oleks Matu teise ära teind. Oleks ma seda enne teand, mina küll Matut põleks kaubelnd. Pearugi ütles mulle kohe, et mina norin riidu, topin talle rusika nina alla, sest kas siis teisi sulaseid Vargamäele tulemas põle, kui ainult see kuradi Matu, kes teda kividega

316