ja surnuaial käimiseks. Andrese eest püüdis ta oma mõtteid võimalikult salajas hoida, aga ometi näis see kõike aimavat. Mari läks ettevaatuses viimaks nii kaugele, et laste haual käies jättis Jussi haua vaatamata; aga see oli Andresele eriliseks tõenduseks, kuidas Mari süda Jussi küljes rippus. Kord ütles ta lausa Marile, kui see Jussi haual käimata jättis:
„Mis sa vigurdad. Nagu ma nüüd ei teaks, et surnuaia poole kisub sind rohkem Juss kui lapsed. Siis mine ometi, mine ta hauale.“
Aga Mari pidas vastu, vaatas mehele pisarsilmil otsa ega läinud mitte seekord Jussi hauale issameiet lugema. Niisugune piinlemine ja iseenda üle valitsemine nõudis temalt suurt jõupingutust ning ta lõppes silmanähtavalt, muutus enneaegu vanaks. Kuna Andresel püsis aimdus, et Mari ikka veel ei suuda mineviku kurja mõju alt vabaneda, siis ei tundnud ka tema kunagi seda vaba ja lahket meeleolu, mis tal ehk muidu vahetevahelgi oleks võinud olla. Selle tõttu hakkasid aastad ka temasse rohkem mõjuma kui õigus, liiatigi veel, et ta sagedase meelehärma summutamiseks viimase jõulaju tööga rühmeldamiseks ära kulutas. Kaela- ja pihasooned olid tal sagedasti ülal nagu vorstid ja Mari näppis ning mudis neid kuni käte ja sõrmede tuimumiseni. Tuli vahel ka Liisi oma kätega ning pigistas isa voolmeid, kuid temal polnud selleks õiget jaksu. Aga ühte ta suutis juba: kahe jalaga isa seljas tallata, kui see õues murul või toas põrandal kõhuli laskus, nii pikk kui ta oli.
„Lastest hakkab juba abi saama,“ ütles Andres Marile, kui Liisi teda nõnda tükk aega oli tallanud. „Nagu kaigastega tümitab su läbi, teeb luud-kondid pehmeks. Las ta aga kasvab.“
„Kui kasvab, tallab su lömaks,“ arvas Mari.
„Ei nii pea veel,“ vastas Andres.
Ikka sagedamaks läksid silmapilgud, kus Andres aietades toolile istus, veel suurema aietamisega sealt aga tõusis.
„Nagu vana hobuse-setukas,“ ütles ta iseenda kohta. „Esteks luud-liikmed kanged, aga kui nahk soojaks saab, siis sörgib sõitagi.“
318
