Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/319

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Jah, põle änam endine mees,“ arvas sulane Mart, keda vahetevahel ikka veel Matuks hüüti.

„Ega Oru Pearugi änam jäksaks mööda sood taga ajada,“ ütles Andres.

„Arvad, et nüüd veel tema eest jooksu pistaks,“ lausus sulane.

„Küllap saame näha,“ naljatas Andres. „Pearule on midagi sisse läind, ta lõhkus juba piirilt tüki aeda maha, see ei tähenda head.“

„Minu pärast või?“ küsis Mart.

„Ma arvan küll. Juba mitu aastat põle ta niisukest tempu teind.“

„Kui ta minu pärast seda teeb, siis mina talle veel kõriorilaid mängin,“ ähvardas sulane.

Aga Pearule oli ükskõik, millega naabri sulane teda tagaselja ähvardas, see teda tema tegevuses ja „rehnutipidamises“ ei eksitanud. Tema oli peremees, kohaomanik ja võis oma maa peal teha, mis tahtis: paisutas mõnes paigas vett, lõhkus piirilt aedu ja tõstis nad oma maa sisse, nii et piiri ja aia vahele jäi tubli tänavalaiune maariba, kuhu ta puuistanduse asutas. Endastki mõista, et naaber oma loomi ei võinud tema istandikule lasta. Nõnda pidi ka tema omalt poolt aia tegema, kas piirile või ka pisut oma maa sisse, nii et piir vabaks jäi, see olenes tema vabast tahtmisest ja „rehnutipidamisest“. Andres tegi oma aia harilikult ikka piirile ja siis lõhkus Pearu endal üsna maha ja andis oma kalli puuistanduse iseenda loomade tallata. Niisugune imelik „rehnutipidamine“ oli temal oma kohaga ja oma piiriaedadega, kus ta nendega oma naabrile vähegi võis meelehärma sünnitada.

Kesakünnil sündis midagi, mis Andrese kannatuse sootuks katkestas. Naabrite kesad olid piiri ääres vastamisi, ja kuna Pearu ise piiripeenra serva lahti ajas, kündis ta peaaegu terve peenra üles. Läks Andres temaga sellepärast rääkima, ütles ta:

„Lasksin ise teise pisut kitsamaks, niikuinii teine minu mua sees.“

„Peenar oli ju ennem minu maa peal,“ ütles Andres.

Pearu vaidles vastu. Ei olnud parata, Andres pani vaiad ja tuustidega latid püsti ning hakkas sihti ajama.

319