Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/321

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Lase, kui tahad, kere peale saad ikkagi.“

Juba oli Matu Pearul üsna ligi. Aga nüüd pöördus Pearu ümber ja läks minema, ise lõi silmad vilks ja vilks selja taha, nagu kardaks ta, et teine võiks talle kallale karata. Aga Matu ei mõtelnudki tema tagaajamisele; ta jäi keset põldu seisma, tundes heameelt, et Pearu tema eest ära läks, ja hüüdis:

„Teisepere peremees, sul vist jänes püksis!“

Pearu ei vastanud enam ja Matu läks viimaseid kive peenrale panema.

Mõne päeva pärast tõi Pearu mingisugused asjatundjad Vargamäele ja nendega alustas ta omakorda sihtide ajamist. Muuta ei võidud Andrese töös küll midagi, aga tema oli peenra parandamisega nii-öelda omavoli tarvitanud ja sellepärast pidi see asi „prosessi alla minema“, nagu üks asjatundja ütles.

Andres tõi peale seda ka endale väljast abimehi ega jätnud enne, kui kõik sihid olid uuesti lahti aetud. Päevade kaupa oli Vargamäel võõrast väge. Räägiti, arutati, karjuti. Selgus, et mitmes paigas tegelik piir oli Eespere krundile nihutatud. Oli kohti, kus Oru mehed valepiiri tõttu Eespere maa pealt olid hagu teinud ja mõne jämedamagi puu maha lasknud.

Algas protsesside joru, sest Andres hakkas temale tehtud kahju eest tasu nõudma. Õieti polnud ju tähtis tehtud kahju, vaid Andres tahtis kogu maailmale tõendada, et temal on õigus, et Pearu aga on ülekohtune. Aga kui ta aastate eest oli katsunud oma õigust kätte võita tõe abil, siis oli ta sellest nüüd täiesti loobunud, sest usu tõesse oli ta oma esimeste protsessidega kaotanud. Õigust uskus ta aga endiselt ja seda nõudis ta, ükskõik missuguste abinõude ja nüketega. Kohut käies muutus pikkamisi tal õiguse mõistegi sedavõrd, et ta just oma nükkeis ja võtteis hakkaski õigust nägema, peaasi, kui nad temale aga kohtus võidu tõid. Aga sõnad jäid endiseks, tõest ja õigusest räägiti Vargamäel tänapäev niisama palju kui kümmekond aastat tagasi. Selles oligi üks peapõhjustest, miks Pearugi viimasel ajal protsessides hakkas vihastama, kuna ta varemalt asja sugugi tõsiselt ei võtnud, vaid temas nagu tühipaljast ajaviidet, ärplemist ja kemplemist nägi. Noil ajul oli Pearu kin-

321