Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/320

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Ja vahtis ta oma vaiu ja tuuste niipalju kui vahtis, üks näis kindel olevat: Pearu on oma põllu pikkamisi üle piiri Andrese krundile nihutanud. Tahes või tahtmata tulid Andresele Madise sõnad meelde, mis see alguses oli öelnud:

„Kui aga kupitsad ja ristikivid paigal seisavad.“

Nõnda oli saunamees siis tähendanud. Nüüd näis tõepoolest, nagu hakkaksid kupitsad ja ristikivid liikuma.

Andres kutsus Pearu oma sihiajamist vaatama, aga see ei tulnud ega tahtnud Andresega üldse rääkida. Siis tõi Andres teised mehed, tõi Madise ja võhivõõrad laudaraiujad, sundis neid vahtima ja sihtima. Aga need tegid ainult soh et, noh et, jah et ning läksid oma töö juurde tagasi.

Andreses süttis viha. Ta ajas õige piiri sisse, märkis selle vaiadega ning pani hulga kive piiri ja uue peenra kaitseks, mis tuli osalt otseteed Oru kesakünnile. Pearu tuli tehtud tööd vaatama, kui Matu parajasti viimaseid kive uuele peenrale veeretas. Ta hakkas naabri sulase peale karjuma.

„Lõuga, niipalju kui süda kutsub,“ ütles talle Matu, „aga kui sa oma näpud nende kivide külge pistad, siis mina su naha koorin, pea seda meeles. Aga kere peale annan sulle niikuinii – koera eest, mis sa mul karjapõlves maha lasid.“

„Ah selleks sa, tattnina, tulidki Vargamäele?“ küsis Pearu.

„Just selleks, et sulle kere peale anda,“ vastas Matu. „Andres ei aja sinuga õieti asja, tema räägib sinuga õigusest, aga sinu õigus on taguotsas. Sealt peab sulle tõtt sisse villima, ilusat triibulist tõtt, nii et ka minu koera eest jätkuks.“

„Kõtt ühes oma koeraraipega!“ hüüdis Pearu ja lisas siis juurde: „Nannipunn!“

„Tule lähemale, kui mees oled!“

„Tule ise.“

„Tulen,“ vastas Matu ja hakkas minema.

„See on minu mua!“ hüüdis Pearu.

„Sa ju ise kutsusid,“ vastas Matu ja astus edasi.

„Ma lasen su püssiga maha nagu su koeragi!“ ähvardas Pearu.

320