sed ja lapsed, sauna kolisid paremaid aegu ootama. Sellega ei leppinud ei Pearu ega Andres, kes nii mõnigi kord Madisele ütles:
„Mina ei salli, et sa teisepere jooksikutele minu saunas ulualust annad.“
„Pai peremees,“ palus Madis, „mis mina sinna võin parata, kui nad tulevad.“
„Pane uks eest kinni,“ ütles Andres.
„Külm võtab nad ju ära, lapsed alles väiksed,“ seletas saunamees.
„Las võtta,“ kärgatas Andres. „Sureks ometi see ussisugu.“
„Ei, peremees,“ ütles Madis nüüd, „ennem aja mind Vargamäelt alla, aga lapsi ma külma võtta ei jäta. On nad, mis nad on, inimeselapsed on nad ometi.“
„Ja ajangi su Vargamäelt minema, kui sa muidu ei kuula,“ kinnitas Andres.
Aga ometi ei pidanud Andres oma sõna, ei ajanud Madist saunast välja, kuigi naabri perenaine ühes lastega ka tulevikus seal ulualust leidis. Andres tegi nüüd näo, nagu poleks tal asjast aimugi. Sagedasti jäigi tema ees asju saladuseks, sest tema eest püüti neid varjata, maksku mis maksab.
Vargamäe Eespere Mari ei läinud kunagi mujalt varju otsima, ehk küll temalgi olid ühes lastega mõnikord kibedad päevad. Tehku Andres, mis ta teeb, peksku, mis peksab, Mari jäi tuppa, ei liigutanud end paigast. Selles oli ta nagu õndsast Krõõdast eeskuju võtnud. Ainult ühte tegi ta: varjas lapsi isa kurjuse eest, niipalju kui suutis, laskis ennem iseennast lüüa kui lapsi. Ja nõnda talitas ta mitte ainult enese, vaid ka Krõõda lastega. See oli valus punkt ka Andrese hoolimatule ja raudsele tahtmisele: tõstis ta küll nii sagedasti käe löömiseks, aga langetas niisama muidu, sest Mari kaitses ju mitte enese, vaid tema ja Krõõda last.
Oli silmapilke, kus Andres tulises vihas karjus:
„Kasige mu silma alt, et ma te varjugi ei näe!“
„Kuhu ma pean nendega minema, kas sauna, nagu teisepere eit või?“ küsis Mari vastu.
„Kasi või sauna, kust oled tulnd!“ karjus Andres.
„Need on juba surnuaial, kes saunast tulid, siin on
324
