ainult sinu omad. Nendega ei lähe ma sauna, löö või maha, kui tahad,“ ajas Mari vastu.
Mari kindlus mõjus mehesse enamasti ikka jahendavalt. Andresele meeldis, et Mari oma ema- ja perenaise-au eest nii südisti välja astus. Ometi oli silmapilke, kus Andres igasuguse kannatuse kaotas, ja siis talitas ta kui meeletu ja pöörane. Enamasti sündis see ikka siis, kui Mari või keegi teine tema õigluses ja õiguses Pearu vastu kahtles. See oli nagu mingisugune eluküsimus, milles võis olla ainult üks arvamine – Andrese arvamine.
Juhtus neil Mariga tänavu kord niisugune asi ega leitud nädalapäevad sellele lahendust, kuni kõik lõppes hirmsa riiu ja meeletusega: Andres peksis Marit südapäeval keset õue. Mari tuli parajasti pinumaalt, pool kubu hagu lahtiselt süles, ja Andres jooksis toast välja talle vastu. Vahetati mingisugused mõttetud sõnad ja pilgud, mis olid teravad kui raudnaelad, ning siis sündis kõik.
Õnneks, et polnud kedagi pealt vaatamas ei oma ega naabriõues. Juhtus ukse ees väljas olema ainult nende esimene poeg Indrek. Kui see nägi, kuidas ema hoopide all, mis vemblaga põiki üle piha kõigest jõust löödi, ainult vimma tõmbus, täiesti rahulikult ja vaikselt aga paigal seisis, nagu oodates, millal tuleb küll hoop pähe, mis lõpetaks ja kustutaks teadvusest kõik – Jussi ja tema laste mälestuse, elu Andrese endaga, armastuse tema ja ta laste vastu, Vargamäe sauna ja Vargamäe pere ning kogu Vargamäe kõige ta viletsuse ja õnnetusega –, jah, kui poiss seda seismist nägi, siis jooksis ta köökus seisva ema juurde, langes peaaegu hingetult tema ette maha ja võttis tema jalge ümbert kinni. Nõnda nuuksus ta seal, kuna ema seisis keset õue, pool lahtist haokubu süles, piht vimmas, et isal oleks nagu parem lüüa.
Kaua see nõnda kestis, seda poiss hiljem ei mäletanud, aga ühte teadis ta selgesti: emal olid siis paljad jalad, mis kevadest saadik kunagi katet polnud näinud; nad oli päikese kõrvetatud ja tuulte pargitud, igavese mustusega läbi imbunud, sest nendega pidi ta käima aida, keldri ja lauda vahet. Emal oli mingisugune jäme-
