Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/329

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


isegi astunud seal oma jala ühe otsa, jalg mädanevat praegu.

Ei saadud enam maast ega taevast aru. Ainult Matu muigas omaette. Kui esiteks süüdistati Pearut, siis keda pidi nüüd süüdistama? Ega ometi Pearu ise hakanud oma teerajale orke torkima, et siis seal oma jalgu veristada? Sauna-Madis ehk oletas õiget vastust, aga temagi tegi teise, isegi Matu ees näo, nagu ei aimaks ta midagi.

Nõnda seisis asi, seni kui piirikraavile tekkisid jällegi orgid ja Matu läks neid sealt otsima ning välja kiskuma. Nüüd tabas Pearu, kes põõsaste taga varitses, tema otseteed teolt. Matule tuli see nii ootamata, et ta end esimeses ähmis karjapoisina tundis ja peaaegu oleks tahtnud Pearu eest samuti plehku pista nagu varemailgi päevil. Aga siis sai ta meeltesegadusest võitu, jäi kraavikaldale seisma ja hoidis väljatõmmatud vaia käes.

„Mis sa mu kruavikaldast lõhud!“ karjus Pearu, ilma et ta lähemale oleks astunud.

„Ma puhastan jalgtee orkidest,“ vastas Matu. „Karjapoisid, ligundid, teisi maa sisse toppinud, näe, kui pikad ja jämedad. Ning teravad, inimesed lõhuvad oma jalad nende otsas ära.“

Matu tõstis vaia kõrgele ja näitas seda kui imeasja Pearule.

„See põle sinu asi, mis karjapoisid minu kruavikaldal teevad,“ hüüdis Pearu. „Kasi minema sealt!“

„Ei, ma tahan kõik orgid välja kiskuda, enne ei lähe,“ vastas Matu.

„Kas sa lähed mu kruavikaldalt minema?“ hüüdis Pearu ähvardavalt.

„Ei lähe, ma ütlesin juba,“ vastas Matu.

„Ma lasen su maha, kui sa ei kuula!“ kärgatas Pearu.

„Mis sa arvad, et koer olen või?“ küsis Matu.

„Kasi minema!“ karjus Pearu ja tõmbas püstoli taskust.

„Sellega mine konni tapma, mitte meest,“ ütles Matu põlglikult.

„Tapan sinu kui konna!“ karjus Pearu ja hakkas kraavile lähenema.

329