Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/330

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Niipea kui Matu seda nägi, võttis ta kraavikaldalt maast veel mõned vaiad pihku ja astus sohu põõsaste ja mätaste vahele, kus võimalik oleks varju leida, kui Pearu tõepoolest mõtleks lasta.

„Tule!“ karjus ta tulises vihas. „Arvad, et käin alles karjas?“

Pearu jäi seisma, nagu mõtleks ta.

„Kas püksid sõeluvad juba tusti?“ küsis Matu.

„Sa tühi põle ju selle laengugi veart,“ vastas Pearu.

„Aga sinule on need kasetümikad just parajad,“ ütles Matu ja hakkas Pearu poole minema. See ootas pisut, pöördus siis ümber ja läks eest ära. Matu pistis jooksu – Pearule järele.

„Nüüd pead sa oma nahatäie kätte saama, mis sul juba ammugi soolas,“ ähkis Matu Pearut taga ajades, kes mööda sood kodu poole solkas. Lepikualusest kraavist üle minnes oleks Matu ta tingimata kätte saanud, aga hädaohtlikul silmapilgul laskis Pearu püstolist – Matule otse vastu vahtimist, nii et sel olid suu-silmad tuld ja suitsu täis. See päästis Pearu. Liiga hilja sai Matu aru, et püstol oli palja rohuga laetud: Pearu oli teda ainult hirmutada tahtnud.

„Argpüks!“ karjus Matu Pearule järele, kui see oma lepikusse jooksis.

„Kas hing alles sees?“ naeris Pearu talle vastu.

Polnud parata, tahes või tahtmata pidi Matu tunnistama, et seekord oli Pearu teda oma rohulaenguga tüssanud. Aga kui kodus temalt küsiti, kas ta ehk ei näinud, mis see Pearu seal lepiku all paugutas, siis vastas ta:

„Oravat ajas teine taga, seda vist lasigi.“

Nõnda ei saadudki teada, mis põmm see sel pühapäevahommikul Vargamäe lepiku all oli. Alles hiljem, kui Matu Vargamäelt oli juba läinud, jutustas Pearu asjast purjus peaga. Aga nagu ikka, ei tahetud ka siin tema sõnu hästi uskuda, ehk kui usutigi, siis ei teatud kindlasti, mida või kuidas seda uskuda.

Teiste uskumatusest hoolimata kinnitas Pearu:

„Pagana vänge mees oli, ei kart püstoli ega kedagi, lase või maha teine, sinder. Ja tööd lõhkus teha! Vuatasin teise heinakuart, Andresele endale ei and järele

330