Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/335

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Siis tingimata,“ kinnitas Indrek.

„Aga ega sinu pea ei kannataks seda välja,“ ütles Andres.

„Ega vist küll,“ oli noorem vend nõus. „Enne hakkaks ringi käima.“

„Sinule põleks siis pikkadest kaskedest miskit, niikuinii ei saaks sa alla lasta.“

„Eks ma näeks, kui sina lased.“

„Mis see aitab, ega sa vaatamisega ikka külma tuult südame all tunneks.“

„Ehk tunneks,“ arvas noorem. „Tunneks küll. Ma tunnen nüüdki pisut, kui sa kõrgemalt alla lased. Nii kui viskad oma jalad puust eemale, nii kohe tunnen.“

„Aga mina ise ei tunne põrmugi,“ kinnitas Andres.

„Aga kas sa siis ka ei tunne, kui sa ülalt kõrgelt mööda kuuseoksi kaksiti alla lohistad?“ küsis Indrek.

„Mitte midagi ei tunne, ainult hea on libiseda,“ kinnitas Andres.

„Aga minul on vaadates nagu hirm ja see teebki külma tuult südame alla. Mõtlen, et kui korraga lähvad käed lahti ja hakkad kukkuma, ikka allapoole ja allapoole, kuni prantsti maha. Mäletad, kuda mina koplis lepa otsast kukkusin, kui lepalatv katki läks?“

„Lepp on teine asi, aga need siin on kased. Kask on sitke. Ja kuda võivad käed lahti minna, kui ma kõvasti kinni hoian ja ise lahti ei lase.“

„Aga kodus katusel sul ju läksid lahti,“ tuletas noorem vanemale meelde. „Tahtsid vibunoole harja juurest ära tuua, aga hakkasid libisema. Peaaegu oleks maha kukkunud.“

„See oli katusel, õled olid kuivaga hirmus libedad, nagu elus jää. Ega siis kuuseoksad libedad ole, kui ma seal alla lohistan.“

„Just räästa peal said kätega kinni, ma kartsin, et nüüd tuled kividele.“

„Ega seda ole,“ suurustas Andres.

„Aga kas sul siis käis külm tuul südame alt läbi?“

„Ei käind.“

„Aga minul käis, kui nägin, et libisesid. Käis nagu südame ja päkkade alt läbi, tundsin kohe.“

„Mis sul siis sest oli, ega sina libisend.“

335