Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/334

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


kahetses, miks Pearu enam ei saa lepiku all vett paisutada, et ka tema, Andres, võiks salaja tammi lõhkuda ja pärast Pearut kividega vinnida. Ja noor Andres harjutas end vahetpidamata kiviviskamises ning kandis isegi kive soos taskus, nagu peaksid mineviku unistatud ajad tõepoolest uuesti Vargamäele tagasi tulema.

Polnud midagi parata. Vargamäe ilusamad ja huvitavamad asjad olid kõik enne neid sündinud. Neist võis ainult veel pussiga meisterdades unistada. Unistusena tundus seegi, mis Matu rääkis Jõessaarest ja tema kaskedest. Tema päevil olid nad alles nii peened, et tema ronis kui orav nende latva, viskas jalad puust eemale ja tuli siis ühes kaseladvaga viudi maha, nii et külm tuul käis südame alt läbi. Laskis ta peale seda kaseladvast lahti, siis lõi see enda kui vedruteras uuesti üles, roni kas või jällegi latva ja tule temaga alla. Matu ei teinudki Vargamäel karjas käies muud, kui aga ronis Jõessaares peente ja pikkade kaskede latva ning laskis sealt viu ja viu maha, sest nii hea oli, kui selle juures külm tuul südame alt läbi käis.

Nüüd olid Jõessaare kased juba kõik jämedad. Andres ja Indrek võisid kas või kõige kõrgemale ladvatippu ronida, ükski neist ei paindunud poiste raskuse all enam vibuna. Ja kui leiduski veel mõni nõrguke, siis oli see teiste all kängus ja lühike, nii et temaga ülalt maha vibutades mingit külma tuult südame alt läbi ei käinud. Poisid katsusid mitu ja mitu korda, aga ikka seesama: Indrek maitses pisutki seda jumalikku tundmust, Andres mitte sugugi, ehk küll Indreku pea nii kõrgele ei kannatanud ronida kui Andresel, sest tema käed läksid kõrgel puu küljest lahti, hoia nii kõvasti kinni kui tahad. Nõnda tekkis Andresel peaaegu arvamine, et Matu ehk luiskas pisut kaselatvadega allalaskmisest rääkides ja et Indrekki kipub Matu õlul luiskama, kui ta kinnitab, nagu tunneks ka tema mingisugust imelist tuult südame all, rippudes vibutava kase ladvas.

Pärast ronimist istusid poisid tuules kohisevate kaskede all, vahtisid nende kõrgete kroonide poole üles ja arutasid.

„Vaat, kui võiks selle kõige pikema kase ladvaga alla lasta, siis tunneks,“ arvas Andres.

334