seletanud, et peale ussi söömist on sipelgad niisama kihvtised kui usski.
Järgmisel suvel panid poisid imelikku asja tähele: kõigist neist sipelgapesadest, kuhu nad mineval suvel olid ussi pannud, olid sipelgad kadunud. Poisid torkisid kepiga pesad põhjani läbi – tühjad mis tühjad. Kas olid sipelgad kõik surnud või olid nad teise paika rännanud, seda poisid ei teadnud. Pealegi ei huvitanudki see neid eriliselt ja nõnda poleks sellest midagi olnud, kui ühte tagajärge poleks olnud: Indrek ei tahtnud enam ussi sipelgapesasse viia. Kui Andres teda kutsus harki ussi kaelal kinni hoidma, ei läinud ta.
„Kardad või?“ küsis Andres.
„Ei karda, aga muidu ei taha,“ vastas Indrek.
„Miks sa siis muidu ei taha?“ päris Andres, kes kunagi ei taibanud, miks küll Indrek niisugust asja ei taha.
„Sipelgate pärast,“ ütles noorem vend.
„Mis sul neist on, nemad pistavad ju ussi kinni, saavad hea keretäie,“ arvas vanem.
„Aga pärast jätavad pesa maha.“
„Mis häda sul siis sest on?“ imestas Andres. „On sul sipelgatest kahju või?“
„Ei ole, aga muidu,“ vastas Indrek, kel oli häbi tunnistada, et tal tõepoolest sipelgatest nagu kahju oli, kuigi nad tema paljaid jalgu hammustasid.
„Mis muidu see siis sul on?“ painas Andres.
„Ma lihtsalt ei taha ussiga mängida. Jälk on, kui sa näpuga ta saba näpitsa vahele paned.“
„Tahad, ma panen ilma näputa?“
„Ei taha, muidu ka ei taha.“
„Loll!“ hüüdis Andres põlglikult. „Ma ei tahagi sind sitta appi, lähen üksi!“
Ja läkski üksi ning viis ussi sipelgapessa. Aga Indrek võttis ta sealt salaja ära ja mattis maha. Järgmisel päeval leidis Andres nii näpitsa kui ka ussi vajaka ja süüdistas selles Indrekut. Tõusis suur tüli, milles kannatajaks oli muidugi Indrek. Vanemate kõrvugi ulatus asi. Aga õigusemõistmine oli väga raske, sest isa pooldas enam vanemat, ema nooremat poega.
Üks tagajärg oli sellel õigusemõistmisel ometi: Andres ei kandnud enam usse sipelgapessa, vaid tegi nen-
