dega midagi muud. Päikese paistel lamavale ussile pistis ta tühja piimapudeli nina alla, kuhu see piima lõhna tõttu peagi sisse roomas. Niipea kui see oli sündinud, võttis Andres pudeli ja surus talle korgi kõvasti peale, pani ussi „hinge alla“, nagu ta ise ütles. Tükk aega kandis ta nüüd pudelit kaasas ja õrritas ussi läbi klaasi. Viimaks riputas ta pudeli kuhugi puuoksa ja laskis tal seal ussiga seista – päeva, kaks, kolm… nädala, kaks ja tüki kolmatki. Ta tahtis nimelt näha, millal uss „hinge all“ ära sureb. Aga kui see ka kolmandal nädalal poisi õrritustest ärritus, oma kaheharulist musta keelt nilpas ja lõuad vastu klaasi laiali ajas, siis viskas Andres pudeli koera ette. Sai ka see pudeli ümber küllalt tirelit löönud ja haukunud, purustas Andres pudeli ja tappis ussi. Nõnda tegi ta ikka ja jälle uuesti. Kodus seletasid nad, et piimapudelid lähevad kogemata katki – ka Indrek pidi nõnda valetama. Aga kui ema viimaks peaaegu pisarsilmil hädaldas, et enam kuskilt uusi pudeleid pole võtta, tunnistas Indrek talle asja üles. Sellest tuli Andresele tubli saun, kuid Indrek sai karjas Andreselt veel parema sauna, nii et tõetunnistaja hädakisa kaugele-kaugele kostis.
„Kui kodus sellest räägid, saad homme veel paremini,“ ähvardas Andres ja Indrek teadis, et vend sõna peab.
„Tee, mis tahad, aga näe, änam emale ei valeta,“ ütles Indrek nuttes.
„Miks sa siis esteks valetasid?“ küsis Andres. „Eks sa öelnud kohe, et Andres ajas ussi pudelisse.“
„Sa ju käskisid valetada.“
„Mis sest, et käskisin. Kui sa nii väga tahad tõtt rääkida, mis sa siis minust kuulad.“
„Sa ju peksad,“ nuttis Indrek.
„Las ma peksan, sina räägi ikka tõtt,“ ütles Andres pilkavalt.
„Näe, räägingi nüüd,“ kinnitas Indrek.
„Näe, peksangi siis,“ ütles Andres.
„Kui suureks saan, siis änam ei lase peksa.“
„Sina ei saagi suureks,“ ütles Andres. „Mina olen sinust alati suurem ja tugevam.“
Seda rääkis vanem vend nii kindlas usus, et isegi noo-
338
