„Naine ja lapsed,“ kinnitas Madis.
„Nojah, eks igaüks võib oma maa peal teha, mis tahab,“ lausus Andres natukese aja pärast.
„Muidugi,“ oli ka saunamees nõus. „Kes keelata võib. Oma tuba, oma luba. Oma kaev, oma vaev.“
Pearu temp tuli jutuks ka Eespere peremehe ja perenaise vahel, kui nad õhtul kahekesi sängi pugesid. Enam rääkis asjast peremees ja rääkis hukkamõistvalt. Krõõt vaikis ja millegipärast tundus Andresele, nagu ei võtaks tema Pearu tempu kuigi tõsiselt. Ennemini valmistas see temale nalja, sest tal kippus naer peale.
„Miks sina midagi ei ütle?“ küsis Andres temalt.
„Mis ma ikka ütlen,“ vastas Krõõt. „Ta ehk ei mõelndki seda nii halvasti.“
„Mis see eit seal siis põlvitas?“ küsis Andres. „Ja kõik teised? Nalja pärast või?“
„Kust siis mina seda tean,“ vastas Krõõt.
Sellega jutt lõppeski.
Järgmistel päevadel ei tuletatud seda enam meelde, polnud selleks aegagi. Sulane ja tüdruk tulid sisse ja nii peremehel kui ka perenaisel algas kahekordne mure.
Andres oli alguses arvanud, et las saabub sulane, küllap siis temal endal aega leidub aedade kohendamiseks ja teiste hädatarvilikkude asjade õiendamiseks. Aga niipea kui põllutöö läks täide hoogu, siis polnud muud, kui erguta iseend ja looma tagant, et ei jääks jänni. Sulane sai söögitundigi, aga peremees ei saanud sagedasti sedagi: pidi sel ajal külvama. Vana mära kõrvad kippusid longu langema, jahuveest ja aganatega segatud kaertest hoolimata. Rangid sõid turja ning pihad veriseks, sest luud tikkusid liha vähenemisel liiga välja. Nooregi mära turi polnud enam terve, kuigi Andres ise tema eest hoolitses.
Ühte tehti hariliku töö kõrval enne sõnnikuvedu ometi: korjati kesalt mõnikümmend koormat kive ja viidi alla aia äärde hunnikusse. Selles töös olid kõik: peremees ja perenaine, sulane ja tüdruk, isegi karjapoiss, kuna ju loomad samal ajal põllul sõid.
„Las käime korda kolmgi nõnda kõik oma põllud üle,“ rääkis peremees, „siis on juba teine tundmus sahkpuid peos hoida.“
34
