Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/35

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Korda kolm,“ kordas perenaine, „aga see oleks ju oma kümme aastat.“

„Mis on siis kümme aastat,“ arvas peremees vastu. „Tööga paned vaevalt neid päevi tähele.“

„Mina olen siis juba kolmekümnene, sina ajad neljakümne ligi,“ jätkas perenaine.

Samal ajal aga lendasid kivid põllult üksteise järel raginal vankrisse ja vanker vedas nad põllu äärde lademesse.

„Kahju, et põle kuuseoksa- ja kadakakubusid käepärast,“ kahetses peremees, „teeks sohu silda, et loomadel kergem oleks. Kubudele veaks need kivid ja kividele sauerähka kitiks peale, saaks põlise silla, igatahes meie eaks piisaks.“

„Kui ometi seda kord saaks!“ ohkas perenaine. „Lambadki õhtul poolest küljest saadik mudased, lehmadele ära mine allagi, tilguvad aina. Ei saa muidu lüpsta, kui uha külma veega.“

Veel ühe hädatarviliku töö tegi peremees tänavu kevadel: kaevas põllunõkku tüki kraavi. See pidi ainult sissejuhatuseks olema, et järgmistel aastatel tööd jätkata. Aga tunda andis end see lühike kraavijuppki, selles polnud kahtlust.

Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui ta tundis selle esimese põllukraavi kaevamisel ja esimeste kivide korjamisel oma põllult, ja vaevalt tunneb ta seda tulevikuski. Selles oli nagu mingisugune esimese armastuse õnnevärin ja joovastus, millest aimu ainult sellel, kes seda ise millalgi on tundnud. Kivi, mille põllult korjad või mööda lauda vankrile veeretad, polegi nagu kivi, ja muld, mida labidaga kaevad, polegi nagu harilik muld. Seda mulda ei kaeva keegi ei päeva- ega aastapalgaga. See on sootuks isesugune muld ja need on hoopis erilised kivid. Nad kolisevadki vankrilt langedes omapäraselt ja lepikki kajab nende kolinale päikeseveerul omapäraselt vastu.

Alguses Vargamäe noor peremees seda ei teadnud. Alles hiljem sai see talle üsna selgeks, sest veel aastate pärast, kui ta juhtus mööda minema oma esimesest põllukraavist ja esimesena aia äärde veetud kivivarest, tundis ta rinnas midagi sooja ja õnnelikku.

35