Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/341

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


See juhtus lõuna ajal, kui kari kodus oli. Ema võttis väljal varaseid kartuleid ja Andres ning Indrek olid kahekesi temale sinna järele läinud, et teda aidata. Aga selle asemel hakkas Indrek värskes mullas ei tea mis tegema ja Andres teda kiusama, sest tema ei võinud kannatada, et noorem vend midagi omaette nokitses ja teda nagu mikski ei pannud. Andres tahtis ikka liikuda, ikka rähelda, mitte aga nokitseda, nagu armastas seda Indrek, kes ise seejuures oma mõtetega nagu kuhugi teise maailma langes, mis vanemale vennale arusaamatu ja vastuvõtmatu oli. Nii sagedasti pidi Andres Indrekule ütlema:

„Jäta kord oma kükitamine, tule hakkame midagi tegema.“

Tegemise all mõistis Andres ikka mõnda toimetust või mängu, kus oli vaja jõudu pingutada, joosta ja hüpata, nii et särk seljas liimendas. Et tal üksinda igav hakkas, siis sundis ta Indrekut kaasa tegema. Enamasti heitis see venna tahtmisele alla. Aga ema juuresolekul oli ta palju iseteadvam ja julgem, tahtes nagu siin kõike alandust maha pesta, mis ta metsas vanemalt vennalt pidi kannatama. Kui siis Andres täna lõpuks sinnamaale läks, et ta Indrekul mütsi peast kahmas, sellesse pihuga mulda sisse pani, et ta raskem oleks, ja ta siis kaugele kartulisse viskas, kaotas Indrek igasuguse kannatuse. Tema näojooned kiskusid imelikult kokku ja hambad krigisesid suus, kui ta maast paraja kivi kahmas ja otse pimesi sellega Andrese pihta virutas. Aga see kui tugevam oli julge, rahulik ja leidlik. Niipea kui nõrgem oma kivi minema saatis, laskus vanem vend kartulimullale kõhuli ja kivi lendas täie hooga temast üle vastu külge emale, kes Andrese selja taga kummargil maa seest kartuleid kaapis. Andres naeris, sest ta ei pannud alguses tähele, et Mari oli hingetult kartulikorvi kõrvale värskele mullale langenud. Indrekul lõi silmade ees kõik mustaks, pilkases pimeduses sähvisid ainult mingisugused kiudpeened palavad välgud.

„Kas said külge?“ küsis Andres temalt pilkavalt.

See küsimus tõi Indrekule aru tagasi. Nähes, et ema end korvi najale juba istukile ajab, tormas ta meeletuna Andresest mööda ema juurde ja hakkas karjuma. Ema

341