Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/342

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


oigas ja aietas. Indrek viskles tema ees kramplikes tõmmetes, nägu vastu mulda. Nähtavasti ei söandanud ta ema puudutada.

„Mis su arus ometi on,“ lausus ema viimaks pojale.

„Tahtsin ju Andresele, tema kiusas,“ nuuksus poiss hingetult.

„Ja sina seal,“ pöördus ema nüüd Andrese poole, kes seisis eemal longus päi, „kas sul häbi ei ole väiksemat ühtepuhku kiusata. Mis sa tast tahad?“

Mari katsus end üles ajada, aga ei võinud: valus oli. Tõusis viimaks põlvili ja tahtis hakata nõnda kartuleid võtma, sest aega viita polnud võimalik. Nüüd sai Indrek nii palju julgust, et kargas maast ja langes emale kaela.

„Ai, ai, ai!“ karjus Mari. „Sa teed mulle haiget!“

Jällegi langes poiss maha, aga seekord surus ta oma näo ema mullasesse rüppe. Nüüd ei saanud see muidu, kui pidi poja sassis ja pulstunud juukseid silitama.

„Kus su müts on?“ küsis ta poisilt.

„Andres pani mulda täis ja viskas kartulisse,“ nuuksus Indrek.

„Ah siis sellepärast!“ lausus ema. „Sa mu vaene, vaene poiss, mis sa küll pead kannatama,“ rääkis ema haletsevalt poisi pead silitades. Silmad tulid endal vett täis, nii et kõrvaltvaataja arugi poleks saanud, kes kummalegi haiget oli teinud, kas poeg emale või ema pojale. Raske oli mõista, kumma valu praegu suurem ja sügavam oli, sest kui ema kannatas saadud hoobi ja oma poja alanduse pärast, siis tuli poisil nii painajalikult elavalt meelde, kuidas ema kord vimmas pihaga oli keset õue isa ees seisnud, pool haokubu süles. Kiviga viskamise tagajärjel tundus poisile äkki, nagu poleks ka tol korral mitte isa emale haiget teinud, vaid tema ise, kuigi ta lamas ema jalge ees. Mingisugusel imelikul viisil ühendas ta need kaks sündmust ja kannatas mitmekordselt.

„Aita mul nüüd kartulikorv täis võtta, sa viitsid mul hulga aega ära,“ ütles ema viimaks Indrekule.

Andres seisis natukene maad eemal ja vaatas pealt, siis läks ta sõna lausumata toa poole, sest äkki tundis ta end siin võõrana. See aimdus oli tal täna esimest korda, aga tulevikus ei saanud ta temast enam kunagi

342