Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/344

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


suur ja raske kivi. Sest ajast saadik ma änam sugugi Andrest ei salli.“

„Andres on ju su vend,“ ütles ema, „teil on üks isa.“

„Olgu,“ vastas poiss, „ikka ei salli. Tema pärast viskasin ma selle kivi.“

„Sest põle ühtigi,“ lohutas Mari poega, „aga ära änam nõnda viska.“

„Andresele virutan ikka, kui ta muidu ei kuula,“ kinnitas poiss.

„Viskad viimaks ka tema maha,“ arvas ema.

„Maha nüüd siis sellepärast,“ ütles Indrek umbusklikult. „Tema on ju minust suurem ja tugevam.“

„Armas laps, ää räägi nõnda,“ manitses ema. „Andres hakkab viimaks ka sind kividega pilduma, mis siis saab.“

„Tema peksab mind rusikate ja kepiga muidugi,“ vastas poiss.

Selle peale ei osanud Mari midagi öelda, ohkas ainult.


XXXII

Vanad inimesed uskusid Vargamäel ja ka mujal ümberringi, et ilmas valitseb mingisugune jumalik tasakaal. On talv külm, siis tuleb vastukaaluks palav suvi, on ta aga pehme, siis jääb suvi viluks. Ikaldab mõni aasta vili või hein, siis on loota varsti peale seda haruldast saaki, juhtub mõni aasta haruldane saak, siis ole valmis ikaldust vastu võtma. Sellepärast hoiatati alati lapsi suure naerulagina eest, sest sellele peab paratamatult järgnema nutukisa.

Seda viimast aga ei uskunud ei noored vargamäelased, ämmasoolased, hundipalulased ega üldse noored, ükskõik kus väljamäel nad keset lagedat sood ka rõõmutsesid ja kilkasid. Sellevastu tundsid nad paratamatult, et kui vanade näod aasta-aastalt murelikumaks muutuvad, siis nende näod peavad samal määral rõõmsamaks muutuma, sest muidu kaob ilmast vanade eneste poolt tähelepandud jumalik tasakaal. Rõõmul ja õnnel on maailmas oma osa, ja kui nad kaotavad pesapaiga ühes kohas, peavad nad ulualust leidma teises. Rõõm ja

344