Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/343

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


päris lahti. Ikka seisis tal silme ees, kuidas need kaks tema ära minnes sinna kartulimaale olid jäänud. Seetõttu kadus tal endine tahtmine Indrekuga vaielda või teda kiusata. Tuli ka nüüd veel nende vahel nääklemisi ette, aga vahekorra teravus oli kadunud. Kumbki kõndis nüüd oma rada. Tahtis Indrek üksinda nokitseda või suikuda, siis lõi Andres tema peale käega.

„Olgu,“ lausus ta endamisi, „mis mul temast on.“

Indrek oli juba varemalt mingisuguse imeliku hellusega ema küljes rippunud, aga sellest viimasest sündmusest saadik kartulimaal muutus hellus härduseks. Ka Mari ise hoidis oma südames kõige rohkem Andrese esimese poja poole. Indrek oli Marile tema suurim valulaps: tema sigitamine ja sünd seisis Jussiga ja selle surmaga kõige lähemas ühenduses. Maril oli vahel tundmus, nagu oleks ta Indreku sigitusele oma südames aluse pannud juba enne Jussi surma ja nagu oleks see surm just sellest sigituse alusest tekkinudki. Nõnda sai tema esimene poeg Andresega talle ühel ning samal ajal õnneks ja ka piinavaks etteheiteks.

Maast-madalast näis poiss seda aimavat, nagu oleks ta sellest teadlikuks saanud mitte ainult emarinda imedes, vaid juba enne sündimist emaihus. Elusündmused olid seda aimdust aina süvendanud – peaaegu kuni haigluseni. Viimaks läks sinnamaale, et Indrek ei võinud enam ema nukrat nägu näha, ilma et see tema rinnas ja kurgus valusaid pitsitusi poleks sünnitanud.

„Kas ikka veel teeb see koht haiget?“ võis ta veel aastate pärast emalt küsida, mõeldes külge, kuhu ta kogemata kiviga oli virutanud.

„Ei, rumal laps,“ vastas Mari harilikult, „emal on muud mured.“

„Sa räägid muidu nõnda, sa ei taha mulle tõtt öelda, ma tean,“ ajas poiss vastu.

„Ei, ma räägin tõtt, mul on teised mured. See koht teeb ju ka vahel haiget, aga sellega olen juba harjunud, ei pane enam tähelegi,“ seletas ema.

„Kas alati teeb haiget?“

„Ei, mitte alati, vaid kui teisi ilmu tuleb, siis…“

„Nüüd sa jällegi ei räägi tõtt,“ arvas poiss nukralt. „Ma tean, see koht teeb sulle alati haiget, see oli ju nii

343