Ja kui Mari, Liisi ja Mareti võõrasema, oleks isa eeskujul talitanud, siis oleksid tütarlapsed pidanud kas või aru kaotama ja puhtast tantsuhimust hukka minema. Aga tema tegi teisiti, sest tema oli Liisi ja Mareti nõus.
Sest ajast saadik, kui ta tütardega ühel õhtul haopinu taga oli lepingu teinud, ajas ta nendega asju oma käe peal ja sagedasti Andrese tahtmise vastu. Kerge ei olnud see mitte, eriti tütarde täiskasvanuks saades. Ei olnud Mari meelest hirmsamat asja, kui et Andres, võõrad või Krõõt hauas võiksid temale millalgi ette heita Liisi ja Mareti raiskuminekut hooletu järelevalve tõttu. Aga siiski ei võinud ta muidu, kui pidi nad üks ja teine kord külla pillerkaarile laskma isa salaja, temale tütarde mineku ettekäändeks täie teadmisega valetades.
„Te näete, misukest pattu ma teie pärast teen,“ rääkis Mari vahel tütardele ja pühkis põllenurgaga oma silmi, „hoidke siis endid, et teiega midagi ei juhtu. Oleks ma veel teie oma ema, aga ma olen ju võõras.“
„Ära karda, ema,“ lohutasid teda Liisi ja Maret, „me oleme ju kahekesi, kes siis meile midagi saab teha. Ja Oru Joosep ning Karla on ka meie nõus, nii et…“
„Jumal, jumal küll, et isa seda teada ei saaks!“ palus Mari korduvalt.
„Ei ta saa,“ kinnitasid tütarlapsed, „nii pea ta ei saa, meie hoiame. Ja kui ta kord saab, siis ehk oleme juba läind.“
„Mis siis küll minust saab!“ ohkas Mari.
„Mis siis sina sinna võid parata või mis võime meiegi,“ ütlesid tütred.
„Ma olen nii hirmus palju teie pärast isale valetand,“ hädaldas Mari.
„Valeta veel, emakene,“ palus Maret ema kätt silitades. „Muidu ei saa ju, mis teha.“
„Jah, ega muidu küll ei saa,“ arvas ka Liisi.
Mari nuttis ainult.
Kevadel tahtsid Liisi ja Maret aita magama minna, aga seda isa ei lubanud.
„Ega te palgalised ole, olete peretütred ja peate kambris magama,“ põhjendas isa oma keeldu.
Ometi teadsid Maret ja Liisi, et peretütredki suvel
352
