igal pool aidas magavad. Aga Vargamäel pidi see teisiti olema.
„Eks nad pane ust seestpoolt kõvasti haaki,“ lausus Mari.
„Ei, tüdrukud jäävad kambri,“ ütles Andres lühidalt.
„Tee, nagu tahad, nad on sinu lapsed,“ vastas Mari, „aga aidas oleks neil palavaga lahedam, sellepärast arvasin ma. Ka kärbseid ei ole seal.“
„Võime meie ise kambris magada, miks siis nemad, noored, ei või,“ seletas Andres vastu. „Kärbestele tehku tuba pimedaks, kui muidu ei aita.“
Nõnda jäigi. Liisi ja Maret pidid kambris magama, kuigi aidas oli jahedam ja lahedam. Aga Mari süda oli nüüd rahulikum, nagu oleks suur hulk vastutust temalt Andresele langenud. Tüdrukud oleksid muidugi kõigest hingest tahtnud aita minna ja Mari poleks saanud nende tahtmisele vastu seista, aga nüüd oli tema arvates siiski parem.
Eriti põles aitaminemisega Liisi, sest juba vara kevadel oli Oru Joosep temalt küsinud, kus ta suvel magab, toas või aidas. Mõistagi, et Joosep pooldas aita, ja sellepärast pooldas seda ka Liisi.
„See on minu viimane suvi,“ ütles Joosep, „tuleval suvel olen juba mõni teab kus Poolamaa põhjas.“
Sellega tähendas ta kroonuteenistust, mis sügisel kätte pidi jõudma.
„Ehk pääsed,“ ütles Liisi.
„Kes hundi lõugadest enne pääsend,“ vastas Joosep. „Kergitust ei ole, terve olen. Ainuke, kui juhtub palju mehi olema ja numbri kaugele võtan, siis jään kopli peale, saan punase passi.“
„Kui liisku võtad, siis võta minu käega,“ andis Liisi nõu.
„Tähendab pahemaga?“
„Pahemaga,“ kinnitas Liisi. „Küll näed, pääsed.“
„Aga kui ei pääse, mis siis?“ küsis Joosep ja vaatas neiule otsa.
„Siis jääb, nagu räägitud,“ vastas Liisi.
„Ja sina ootad, kuni ma tagasi tulen?“
„Ootan, kuni sa tagasi tuled.“
