läks heinakaarel vikatiga lüües keha otse keerdu ja kahekorra, nii raske oli temal. Ja tead, meie arvasime, et see kõik on sellepärast, et meil põlnd päris-ema. Aga teil on ju oma ema, ometi on teil niisama.“
„Just niisama,“ kinnitas Joosep. „Ei aita siin oma ega võõras ema. Sellepärast tahangi siit ära, saagu mujal, mis tahes.“
„Aga sina oled ju esimene, sina saad koha,“ ütles Liisi.
„Ma ei taha seda kohta, tahan teist või ükskõik mida,“ vastas Joosep.
„Aga meie Andres nimetab ennast juba nüüd Vargamäe peremeheks,“ seletas Liisi.
„Temavanuselt tegin mina sedasama,“ arvas Joosep. „Aga las ta kasvab, küllap näeme siis.“
„Aga mis ütleb isa selle kohta?“ küsis Liisi.
„Kust tema seda teab ja kes temale seda ütleb. Ega ma rumal ole, et ma sellest temale lähen rääkima. Tema meelest olen ma muidugi kohapärija.“
„Jumal hoidku, mis teeks küll meie isa, kui tema Andres samuti räägiks nagu sinagi! Ta lööks Andrese vist küll ennem maha, kui et ta tema Vargamäelt minema laseb,“ rääkis Liisi.
„Andres on ehk temast sel aal juba tugevam,“ arvas Joosep.
„Jah, kes teab,“ oli Liisi nõus, „praegu juba teisel käed nagu tangid.“
Tekkis lühike vaikus. Siis lähenes Joosep Liisile, võttis tema käest kinni ja küsis:
„Aga kus ma sinuga suvel kokku saan, sa ei vastand esteks?“
„Kirikuteel, kus mujal,“ naeratas Liisi.
„Ega siis öösel kiriku minda,“ vastas poiss.
„Öösel ei saadagi kokku.“
„Ma tahan,“ palus poiss.
„Tead,“ ütles neiu äkki, „isa meid aita magama ei luba, aga tule kambri.“
„Kambri ei saa ju, koera-kuramus,“ vastas Joosep.
„Katsu ta ära meelitada,“ õpetas tüdruk.
„Olen küll katsund, aga tema peale minu hammas ei hakka. Kui palju ma tema nahka head ja paremat
