olen sööt, aga ei kedagi: ikka lõugab endist viisi ja tükib teine meie akna alla käima.“
„Koer maksab nüüd vanemate patud laste kätte,“ arvas Liisi. „Meie isad riidlevad ja käivad kohut, sellepärast on Pollo nõnda.“
„Meie ema ütleb sedasama: on inimesed head, siis ka koerad head, on inimesed kurjad, siis ka koerad ei lepi. Sellepärast siis Pollo sööb ja uriseb.“
„Vaene poiss!“ haletses tüdruk.
„Hirmus vaene,“ ütles Joosep. „Pere tütrest saab jägu, aga pere koerast mitte.“
„Ära sa nii väga suurusta, muidu näitan, kudas Luukas õlut teeb,“ ähvardas Liisi. „Ma olen ju isa tütar, kõik ütlevad seda.“
„Ma ei suurusta ju,“ ütles poiss lihtsameelselt, „aga sa tead ju isegi, et oled minu vastu parem kui Pollo, aga ometi olen teda rohkem meelitand kui sind.“
„Häbi sul ei ole ka nõnda rääkida,“ tõreles tüdruk.
„Häbiga saab ikka läbi, aga mis ma selle Polloga pean peale hakkama, seda ei tea ma. Kord mõtlesin, et kui õige… aga ei, parem ma ei ütle,“ rääkis Joosep.
„Mida sa ei ütle?“ küsis Liisi. „Mõtled ta ära tappa, maha lasta, eks?“
„Ei, seda mitte, vaid rebasekakku sisse anda,“ ütles poiss. „Mõtlesin, et kui tuleb uus koer, siis tema ei tea Vargamäe riiust ja kohtukäimisest ning laseb ehk enda ära meelitada. Aga ää sa sellest kellegile hinga.“
„Ei, isegi Maretile ei ütle ma, parem on parem, ainult meie kahekesi teame. Ega ta olegi suurt asja koer, hirmus maias linnupesade ja -poegade peale. Indrek ei lasegi teist sellepärast karja, rüüstab terve soo puhtaks. Küll on nad teda selle eest materdand, aga midagi ei aita, nii magusad on tedre munad ja pojad. Kui isa toob uue koera, siis katsume ta kahekesi ära meelitada, et ta sinuga lepiks.“
Nõnda asutati kaheliikmeline vandeselts Pollo vastu, ja mitte tema pahede, vaid otseteed tema vooruste pärast: miks ei lasknud ta oma suud altkäemaksuga sulgeda. Joosepi ja Liisi armastuse pärast pidi Pollo surema, sest nemad ei tahtnud, et tema öösel sellest ka
356
