Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/359

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Soe,“ vastas Joosep. „Ja hea,“ lisas ta juurde.

Nõnda jäidki nad istuma: poisil üks käsi ümber tüdruku piha, teine ta põues.

„Mäletad, mis me kevadel ükskord kirikuteel rääkisime: et Vargamäel põle ühtegi kohta, kus põleks juhtund midagi halba,“ ütles Liisi.

„Mäletan,“ vastas Joosep.

„Aga tead, kui ma nüüd ükskord Vargamäelt alla lähen, siis on mul üks koht mäletada, kus oli ainult hea,“ ütles Liisi.

„Kus?“ küsis poiss.

„Nagu sa ise ei teaks!“

„Siin, palgihunniku otsas välkude ja tuule käes?“

„Kus siis mujal. Just siin. Siin on ainult hea olnd.“

„See on küll õige,“ oli nüüd ka poiss nõus. „Siin on ainult hea olnd,“ lisas ta juurde ja toppis oma käe ikka sügavamale tüdruku põue.

„Kui sind paigale pannakse,“ ütles Liisi, „ja sa kaugel oled, siis mõtle ikka selle palgivirna peale.“

„Mõtlen,“ vastas poiss.

„Ja mina tulen üksinda seia istuma,“ ütles Liisi.

„Siis mõtlen ma palgihunniku ja sinu peale,“ lubas Joosep.

„Jah, mõtle ka minu peale, kui kaugel oled,“ lausus tüdruk nukralt.

Ja tahes või tahtmata jooksis kogu tänavune suvi veel kord ta silmade eest läbi. Näis, nagu polekski ta kevadest saadik muud teinud, kui siinsamas palgivirnal istunud. Reaalne oli ainult see palgivirn, kõik muu oli nagu unenägu. Algas siin kevadel tedre kudrutamise, lõokese lõõritamise, kurgede turlututamise, käo kukkumise, taevakitse möhitamise, rabakana käk-kärritamise ja paljude teiste lindude häälitsemisega. Ööd läbi täitis Vargamäe õhku rõõmus kisa, mille sekka kostis karja-aiast lehmakellade tilksumine. Varsti tuli oma ühetoonilise prääksumisega rääk, ja kui tema väsima hakkas, siis algas oma lauluga rohutirts. See pidas ajahambale kõige kauem vastu. Aga öökülmades ja hallades katkesid ka tema mänguriistalt keeled. Kured hakkasid uuesti karjuma, aga mitte enam öösel, vaid päeval. Oli kuulda vahel mingisuguste rändlindude kiiret ja kärsi-

359