äärde Joosepile ja Karlale olid kandnud. Selle palgivirna otsa, madala õlgkatuse alla määrati lõpuks suvine kokkusaamise paik. Joosep pidi tasahilju siia ronima ja ootama, kuni Liisi võimaluse leiab tulla.
Oli kordi, kus Joosep jumalamuidu ootas. Oli ka neid öid, kus nad kahekesi siin kange kõuega istusid. Välgu valgusel oleks neid siin võidud näha, kui oleks olnud vaatajaid, aga siia ei tulnud keegi, liiatigi veel öösel. Sellepärast võis Liisi julgesti Joosepi ligi pugeda, sest tema läheduses kartis ta müristamist ja välku palju vähem kui muidu.
Palgihunniku alune oli konni, hiiri ja mingisuguseid muid väiksemaid loomi täis. Öösel ronisid nad siit välja ümbritsevasse suurde rohtu ja laiade kobrulehtede alla, kus nad sopsisid hüpata ning krabistasid joosta, tehes vahetevahel piiksuvaid hääli, nagu kõneleksid nad isekeskis arusaamatuil keelil. Ka see hirmutas neiut. Mõnikord ei saanud poiss teda muidu rahustada, kui pidi ta endale sülle võtma, et kaoks hirm kõigi vanajumala loomade ees, kes krabistasid ja häälitsesid.
Sügisel hiljapoole, kui Joosepil juba liiskuminek lähenes, istusid nad ühel ööl jällegi siin palgivirnal. Juba mitmendat päeva pladises külma vihma ja vinge tuul kiskus toa ümber, välja all ja kaugeil soosaartel langes puudelt koltunud lehti. Metsad ja nurmed olid tummaks jäänud. Nukrad nabrad seisid pihlaka punaste marjakobaratega kõrvu, mis nõtkusid rammalt. Õhu ähmusest ammutas nagu valu ja soode poolt ronis udu üles Vargamäe hoonete poole. Selgeil öil vingusid kõrgel õhus rändlindude tiivad.
„Et meil ka paremat paika ei ole,“ ütles Joosep sel õhtul palgivirnal ja tõstis kuuekrae üles.
„Paremat paika põle ei Vargamäel ega ilmas olemas,“ kiitis Liisi.
„Tuul vuhiseb nii mis hirmus,“ kaebas poiss.
„On sul külm?“ küsis tüdruk. „Mul on väga soe. Anna oma käsi seia, katsu.“
Ta võttis Joosepi käe ja tõmbas selle isa kasuka alla, mille ta endale oli selga ajanud.
„Mis sul kasukaga viga,“ ütles Joosep.
„On soe?“ küsis Liisi.
358
