Siin puhkasid mälestused peremehelikest mesinädalaist.
Alguses polnud õieti aegagi midagi maitsta või tunda, sest pidi aina rühmama, pidi viimase auru peale panema, muidu polnud võimalik. Kavatsusedki muutusid ainult rühmamiseks, mõtete asemele tulid igapäevased teod.
Ometi ei saanud Andres ühest mõttest lahti: võimata on Vargamäe mail midagi tõsisemat ette võtta, kui pole kraavi, mis viiks vee jõkke. Hea oleks seda kraavi kaevata Pearuga kahasse; aga kõik, kellega ta sellest rääkis, kinnitasid nagu ühest suust, et sellest ei tule midagi välja. Kui Andres sauna-Madisega sellest juttu tegi, hakkas see ikka suure hooga oma lurisevat piipu vedama ja läbi hammaste võimalikult kaugele sülitama, nagu ta seda juba esimesel korral tegi.
Aga Andres ei jätnud oma mõtet, vaid pidas temast nagu jonni pärast kangekaelselt kinni. Esimest korda naabrile külla minnes viis ta jutu kohe sookuivatamisele ja ühise emakraavi kaevamisele. Pearule oli mõte nähtavasti uus ja sellepärast ei öelnud ta alguses üldse midagi, ei poolt ega vastu. Ta toppis piipu, tagus räksiga piibule tuld, popsis ja sülitas. Tema eeskujul talitas ka Andres: pani piibu, piibule tuld, popsis ja sülitas, ainult selle vahega, et tema sülje savipõrandal jalaga laiali hõõrus, kuna Pearu seda vaevaks ei võtnud. See oli kogu vahe kahe Vargamäe naabri piibutamises ja sülitamises.
„Peab rehnutti pidama,“ arvas Pearu viimaks. „Mina võin ka üksi kaevata, kui vett tahan lasta, vee jooksma panna.“
„Muidugi, kes seda nüüd, muidugi võib üksi, aga kahekesi tuleb odavam,“ ütles Andres.
„Kruav tuleks siis otse sihile,“ arutas Pearu.
„Kõige parem, kui otse sihile, mätas ühetasa mõlemale poole,“ vastas Andres.
„Siht lõikaks kruavi pikuti pooleks, pool minu, pool sinu.“
„Just nii: pool minu, pool sinu,“ kinnitas Andres.
„Ja mina maksan poole, sina poole?“
„Mina poole, sina poole.“
36
