nokiks mõni särg või ahven õnge kallal ja õngekork omakorda sinu südame nurga kallal.
Antsul on hirmus igav üksinda loomi tõrjuda, nii igav, et isegi Muska tema juurest jõe äärde plehku pistab. Seal on nii huvitav paterdada ja solistada ning isegi läbi jõe ujuda, et vaadata, kuidas teisel kaldal kõrges rohus elatakse. Peaaegu nutusel häälel hüüab Ants jõe poole:
„Indrek, tule ära! Ega nad täna änam hakka!“
Aga Indrek vastab ikka:
„Oota veel natuke, varsti tõmman ta, sindri, välja!“
Ja ta seab õnge otsa ussi ning sülitab sellele peale, nagu Matu oli õpetanud, solistab ridvaotsaga vett ja viskab siis jällegi ühe looma katseks sisse. Aga kui Ants ikka sagedamini karjub ja kui ta lõpuks muud ei teegi, kui aina karjub, tundes end kõige viletsama olevusena ilmas, siis viimaks ei jää Indrekule muud nõu, kui peab jõe äärest ära tulema.
„Just pidi teine võtma, aga sina ei läbe ju oodata,“ ütleb ta Antsule.
„Ma ütlen emale, kui sa veel lähed,“ ähvardab Ants.
„Mis sa siis sellepärast kohe emale,“ räägib Indrek lepitavalt. „Tahad, mine sina homme, kui ilus ilm juhtub.“
„Sinu õngega või?“ küsib Ants ja jätab endise kaebliku tooni.
„Sul omal ei ole ju,“ vastab Indrek.
„Ja sina jääd seia loomade ette?“ pärib Ants edasi.
„Mina ise jään loomade ette,“ vastab Indrek.
„Siis ma küll emale ei ütle,“ kinnitab nüüd Ants.
Aga järgmisel hommikul on Indrekul kümme ettekäänet, miks täna ikkagi tema peab õngitsema minema, mitte aga Ants, kes lõpuks jällegi sellega lepib, et ta loomi jääb tõrjuma. Ainult ühest tingimusest peab ta veel kinni: täna ei tohi Indrek enam nii kauaks jääda, mida see ka lubab, ilma et ta oma lubadust suudaks pidada. Alles mitme päeva pärast jõutakse sinnamaale, et Ants enam mingi hinna eest loomade juurde ei jää. Teda ei rahulda enam muu kui aga õngitsemine. Nüüd muidugi pole Indrekul enam parata, vaid ta peab alla heitma. Aga Antsule nähtavasti ei pakugi õngitsemine
