Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/364

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


nii suurt lõbu kui Indrekule, sest tunni poolteise pärast tuleb ta peaaegu pettunud näoga jõelt ja ütleb siunates:

„Ei hakka teised, sindred, näkivad muidu niisama. Viidika-saadanad teevad ju õngeotsa enne paljaks, kui ta põhja saab.“

„Sa ei oska püüda, see on see asi,“ vastab Indrek elutargalt ja tuletab seda ahvenat või särge meelde, kelle ta paar nädalat tagasi välja tõmbas. „Õngitsemine on suur kunst, temal on omad sõnad ja kõik, Matu teadis.“

„Kas sina tahaks kalameheks saada?“ küsib Ants.

„Kalameheks? Miks mitte,“ vastab Indrek. „Kui mind kord tööle pannakse, siis lähen ma iga pühapäev kalale, aga kiriku mitte ilmaski. Ainult seisan jõe ääres ja tõstan särgi ja ahvenaid välja – päevad otsa, hommiku vara lähen, õhtu hilja tulen. Enne päevatõusu olen jõe ääres ja kukun neid sealt välja loopima. Lähen mööda jõe äärt kaugele-kaugele, seal on palju kala. Matu rääkis, kus neid hästi on, põle muud, kui aina vinna, ainult hoia, et õngeritv ei ripata, siis on õng läind ühes kalapatakaga. Matu käind kord seal kaugel, toond hobuse peakoti täie, kõik tublid unnaneelud või veel suuremad, puha ahvenad.“

„Võta mind ka sinna kaasa, kui lähed,“ ütleb Ants.

„Esteks lähen üksi, vaatan, kus see koht on, pärast lähme kahekesi, võtame õnged ja head kotid kaasa, et oleks, kuhu panna. Kes neid seal jõuab vitsavääti ajada,“ seletas Indrek. „Aga siis peame tingimata enne päevatõusu ära minema, muidu jääme hiljaks.“

„Muidu jääme hiljaks,“ kordas ka Ants, kel tekkis nagu Indrekulgi imeline unistus silmi ja ootus näoilmesse selle tundmatu ja kauge koha pärast, kus pidi olema kalu, nii et tõsta või peaaegu kartulikorviga. Ainuke häda: millal tuleb küll see päev, et sinna saab! Andresel oleks nüüd pühapäeviti aega küll, sest tema on ju tööpoiss, aga teda kalad ei huvita. Tema läheb ennem kirikusse või muidu külla, kus võib teiste poistega rammu katsuda: see meeldib jälle temale.

364