Indrek kutsus Muska pesa juurde ja laskis temal nuusutada, aga see omandas kohe niisuguse tegumoe, et ussist ei või siin juttugi olla. Muska hakkas jälgi ajama, nagu otsiks ta kedagi neljajalgset. Kraavikaldale minnes leidis Indrek siit palja jala jäljed: keegi oli üle kraavi hüpanud. Ka Muska hüppas nuuskides üle kraavi. Indrek arutas, et kas ehk need jalajäljed linnupesa hävitamisega ühenduses ei seisa. Veel polnud ta mingile otsusele jõudnud, kui Muska Oru maa peal haukuma hakkas, nagu hauguks ta kassi või orava peale, kes puus on. Nüüd hüppas ka Indrek üle kraavi ja läks Muskale järele. See seisis männi all ja vahtis ülespoole: männi ladvas istus Riia Milli.
Nüüd oli Indrekule kõik korraga selge: Milli oligi linnupesa ära söönud. Kraavikaldas leiduvad jäljed olid vististi Riia omad ja tema pidi seega ise kassi linnupesa kallale tooma, sest kuidas muidu oleks osanud kass seda leida. Kuna Indrek nõnda männi all endamisi arutas, hakkas Riia hääl kostma: ta kutsus oma kallist kassi, nagu ta seda ikka tegi, kui see metsas kaotsi läks. Muska haukumist kuuldes arvas ta kohe, et Milli hädasse on jäänud, ja tuli vaatama. Nõnda sai Indrek temaga männi all kokku.
„Keela Muska ära, muidu ei tule Milli alla,“ ütles Riia Indrekule.
„Aga Milli on minu karjalinnu-pesast pojad nahka pand,“ vastas Indrek.
„See ei ole õige,“ vaidles Riia vastu. „Milli ei söögi linnupoegi.“
„Aga näe, sööb jälle,“ kinnitas Indrek. „Muska tuli talle pesa juurest haisu mööda järele.“
„Muska ei tunne õieti haisu.“
„Või Muska ei tunne õieti kassi haisu,“ imestas Indrek. „Ää selle eest muretse, küllap tema juba tunneb.“
„Aga näe, ei tunne,“ kinnitas Riia. „Milli linnupoegi ei söö. Ma olen talle pakkund, aga ei söö, ei võta suu sissegi, ei nuusutagi hästi.“
„Mis?“ hüüdis Indrek. „Sina annad talle linnupoegi.“
„Ega mina anna, ta ise võtab,“ vastas Riia.
„Sa ju ütlesid, et annad.“
366
