„Ma muidu katsusin, et kas sööb, ega ma siis sellepärast and.“
„Kas sa käisid täna minu karjalinnu-pesa vaatamas?“ küsis Indrek.
„Ei ole käind, mitte ei ole,“ kinnitas Riia.
„Aga kelle jälg see kraavikaldas on?“ küsis Indrek. „Tänane, päris värske jälg.“
„Mina põle seal käind, mina põle üle kraavi hüpand,“ vaidles tüdruk vastu.
„Aga kes siis käis?“
„Kust mina seda tean. Eile käisin ma küll kraavikaldal.“
„Ei, see jälg on tänane. See on sinu jälg, sina käisid Milliga minu karjalinnu-pesa kallal, tema pistis pojad pintslisse,“ rääkis Indrek.
„Ei ole tema pist ühtigi, Muska haugub muidu, Muska ei tea,“ vaidles Riia vastu.
Indrek ei võinud sinna midagi parata, et ta uskus: Riia valetab ja Muska räägib tõtt. Aga Riia ajas tulist rauda vastu ja sellepärast kutsus Indrek koera viimaks ära, nii et Riia oma kassi männi otsast kätte sai.
Indrek hakkas plaani hauduma, kuidas tõe jälile saada, nii et Riia ei võiks enam vastu vaielda. Talle tuli meelde, mis tegi Andres omal ajal Polloga, kui ta teda esimese linnupesa räbustamises kahtlustas. Katseks näitas ta temale tervet linnupesa ja läks siis ise eemale, koera kaasa kutsudes. Aga koer, kelle neelud käisid linnupesa järele, ei saanud kuidagi muidu, kui pidi varsti poiste juurest eemale hiilima, et linnupesa juurde tagasi minna. Andres läks koerale silmnäos järele, ja kui see mõtles pesa kallale minna, siis kutsus ta teda kõige süütumal häälel, nagu ei aimaks ta tema kurjast kavatsusest mitte kui midagi. Koer uskus Andrese häält ja näoilmet ning tuli paha aimamata selle juurde. Andres aga haaras koeral nüüd turjast kinni, viis ta linnupesa juurde ja materdas teda seal mehemoodi. Peale seda oli koer palju ettevaatlikum ja kavalam. Kui ta linnupesa kallale läks, siis ainult sel ajal, kui kari ja poisid olid pesast võimalikult kaugel. Sealt kadus ta äkki poiste juurest ja ilmus natukese aja pärast uuesti tagasi. Aga ühe asjaga andis Pollo enda ikka ära: ta
