oma kalli Milli surmast. Ainult kui Indrek hakkas Millile mulda peale ajama, ei saanud Riia nuttu pidada.
„Kui jätaks mulla peale ajamata,“ ütles ta, „paneks ainult sambla.“
„Ei, seda ei või,“ seletas Indrek vastu, „hakkab haisema.“
„Kas mullaga ei hakka?“ päris Riia.
„Mullaga ei hakka,“ vastas Indrek ja ajas augu mulda täis.
Riia seisis juures ja nuttis, aga Antsul polnud põrmugi kahju. Ehk kui oligi, siis ainult sellest, et ta oma käed mullaseks oli teinud, sest Indrek torkis oma lepast labidaga mulla august lahti, Ants pidi selle aga kamaluga välja pilduma – niisugune tore omatehtud labidas oli Indrekul Milli hauda kaevates.
„Tahad, ma panen risti peale ka,“ ütles Indrek Riiale lohutuseks, kui see nuttu pidama ei saanud. „Ma teen risti kadakast, see ei mädane.“
„Pane pealegi rist ka,“ oli Riia nõus ja äigas silmad kuivaks.
„Aga täna ei saa, ei jõua,“ seletas Indrek. „Risti tegemine võtab aega, kui tahad ilusa. Ma teen põikpuule õnara ja kõik. Halba ei maksa teha.“
„Ega nüüd halba küll ei maksa,“ arvas ka Riia.
Nõnda pidigi rist alles homseks saama.
Aga kui Indrek Antsuga üksi jäi, oli tal aega mõtlemiseks ja siis kahetses ta oma lubadust – Milli hauale risti teha, liiatigi veel kadakast. Mis oli see Milli tõepoolest? Linnupesade krattija, muud mitte kui midagi. Kassiroju, kes inimestele igal pool jalgu jäi. Miks siis just temale rist? Kui sureks, ütleme, nende Muska, temaga oleks teine lugu, sest tema linnupesi ei räbusta, vaid rapib aina suve läbi usse. Temal võiksid olla kümned ja sajad patud, ikkagi saaks ta nad andeks, sest kõik teavad ju, et iga ussi surm lunastab tema tapja üheksast patust.
Ei, Indrek Millile risti ei tee. Seda aimas ta nagu esitekski, aga lubas ometi teha, sest ta tahtis siis Riiat rahustada. Homme on see ehk isegi juba risti unustanud, või kui ei ole, siis leiab Indrek selle aja peale mingisuguse ettekäände, miks ta veel risti pole teinud.
376
