Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/377

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Päevast päeva selle tegemist edasi lükates pääseb ta temast lõpuks ehk sootuks.

Aga kui Indrek endamisi alles nõnda arutas, tuli Muska Oru maa poolt, kandes midagi solknevat suus.

„Vaata, mis Muskal suus!“ hüüdis Ants.

„Las tuleb lähemale,“ vastas Indrek.

Koer tuli otseteed Indreku juurde ja pani tema ette maha – Riia Milli, kelle ta hauast oli välja kraapinud. Ise jäi ta üksisilmi Indrekule otsa vahtima, nagu ootaks ta, mis see nüüd ütleb. Aga Indrek ei saanud sõnagi suust. Tema seisis, nagu näeks ta viirastust.

„See ju va Riia Milli!“ hüüdis Ants. „Kust ta selle on kätte saand?“

„Mis nüüd teha?“ küsis Indrek, nagu seisaks ta mõni teab kui raske otsustuse ees.

„Matame ta uuesti maha, mis muud,“ arvas Ants.

„Aga kuhu? Kas viime ta oma hauda?“

„Teeme talle seiasamasse augu ja viskame sisse,“ ütles Ants.

„Aga kui Riia teada saab,“ kahtles Indrek.

„Kust ta seda saab, kes talle ütleb. Mina ei kõssagi ja sina ka ära ütle.“

Öeldud, tehtud: Milli maeti siiasamasse. Pärast läksid poisid Oru suure kase alla ja silusid selle haua seal nõnda, nagu oleks kõik korras.

„Nüüd võib kase alla kadakast ristigi teha, kui Riia nii väga tahab, sest Millit põle änam siin,“ arvas Indrek endamisi.

Aga öösel piinasid teda rasked unenäod, mis peaaegu ilmseks jampsimiseks muutusid. Ta kuulis mingisugust kassiroju häält, mis oli peaaegu nagu inimese hääl. Uuesti uinumisel kordus nägemus teisendatud kujul. Ta kuulis endist häält, aga nägi ka mingisuguseid tardunud silmi, nagu olid Milli silmad, kui Muska ta tema ette maha pani. Need silmad vaatasid pisut altkulmu, nagu tegi seda Riia pahanedes ja mossitades.

Järgmisel hommikul ei saanud Indrek muidu, kui jättis Antsu loomadega keset sood, jooksis ise lõõtsutades Jõessaarde, kaevas Milli maa seest välja ja viis ta jällegi suure kase alla esialgsesse hauda. Ettekäändeks, et ta seda teha võis, oli ristipuu-kadaka toomine Jões-

377