„Ei saa tänavu, siis saab tuleval aastal,“ vastas Andres rahulikult. „Aga nõnda ei jäta ma seda, kaua need loomad ikka kurekarjamaal rübelevad.“
„Jah, eks ta ole,“ lausus Pearu mõttes, ilma et oleks otsustanud küsimust ühele või teisele poole. Ta tahtis üksinda haududa, siis võib-olla on ta kuidagi nõus.
Jutt kaldus teistele asjadele, sest kahel naabril oli ometi ka muud kõneainet, mitte ainult vesi ja kraav. Olid ju veel hobused ja kariloomad, olid põllud ja heinamaad.
Enam oli muidugi vesta Pearul kui Andresel. Tema oli juba mitu aastat Vargamäel kündnud ja äestanud, niitnud ja loogu võtnud ja sellepärast teadis ta, mitu seemet annab rukis, mitu oder või kaer. Ja kõik, mis Andres sellest kuulis, oli enam kui rõõmustav – otse imestustäratav. Küll andis Pearu mõista, et ainult tema oma põllult ja heinamaalt nii rikkalikku saaki lõikab, sest ainult tema oskab nii hästi künda ja külvata, ainult temal on nii hea õnn. Aga Andres mõtles: mis suudab üleaedne, seda suudab ka tema, töö ja tegemisega pole ta kellegi kõrval jänni jäänud. Õnn? Igaüks on oma õnne sepp.
Hiljem oli Andresel sauna-Madisega Pearu suurest saagist juttu. See äigas käega:
„Ääh, tema suur saak kasvab mõisa põllul, tema vili mõisa aidas, heinad mõisa küünis.“
„Kuidas nii mõisa aidas ja mõisa küünis?“ küsis Andres.
„Mis sa siis õige arvad, oma põld kannab nii palju või? Las tulevad sügisel pimedad ööd, küllap korjad isegi soosillalt viljavihke. Jumalamuidu vist istub teine mõisa väljavahi ja aidamehega kõrtsi saksatoas.“
„Ah nõnda on lugu,“ ütles Eespere peremees.
„Räägitakse, et nõnda,“ tähendas Madis. „Aga eks sa sügisel ise näe ja otsusta.“
Andres andis Madisele käsu labidad korda seada, sest kraavikaevamisega tulevat niikuinii varsti algust teha. Esiotsa oli Andresel selle käsuga ainuke eesmärk – Pearut ärritada, sest ta oli tähele pannud, et see kogu küsimuse vastu sugugi ükskõikne polnud.
Nõnda siis kõhutas Madis pühapäeva õhtupoolikul
38
