parajasti mättalabidat, kui Pearu sealt juhtus mööda minema, sest tema oli käinud veelaskmise pärast lepiku all „rehnutti“ pidamas. Nähes labida kõhutamist, jäi ta seisatama ja küsis, milleks see. Ning kui Madis oli asja seletanud, ei saanud Pearu muidu, kui pidi üleaedse juurde minema kraavi pärast veel kord rääkima.
Küsimus oli nüüd tema peas küps: küps oli kraav ja küps oli ka vesi, mis kraavis pidi jooksma. Kraavi peaks kaevama Pearu maa sisse, üsna tema krundile, ja mätas ainult ühele poole – tema poole. Teine kraaviserv jooksku nagu nöör mööda sihti, selle vastu pole Pearul midagi.
„Miks siis just nõnda?“ küsis Andres. „Miks kraav tervelt sinu krundile?“
„Sinul on rohkem vett, las minul olla rohkem kruavi, sellepärast seisku ta muidu niisama minu mua sees, et aga oleks üsna minu krundil,“ seletas Pearu. „Mätta tahan sellepärast ühele poole, et mina pean oma muad sinu vee eest kaitsma, mitte sina oma muad minu vee eest. Sinu kasu pärast tahan, et sinupoolne kallas oleks ilma vallita ja et vesi pääseks vabalt kruavi. Pealegi on muld minu oma ja peab minu mua peale suama. Kruavimees muidugi ei armasta mätast ühele poole laduda, aga küll mina ise Madisega selle asja pärast reagin… Kui nõnda tahad, siis kaevame kruavi kahasse, sina maksad poole, mina poole.“
Nüüd oli Andrese käes kord mõtlemiseks. Kaua ei kestnud see mitte, sest üks oli ju päevaselge: pane siht keset kraavipõhja või nöörina teisele servale, ühesuguselt kuivab maa ikka, ühesuguselt voolab kraavis vesi ikkagi. Tahab üleaedne tingimata, et kraav oleks tema krundil, nii-öelda tema oma, jumal temaga! Sündigu tema tahtmine. Küsimuse sisu pole ju omanduses, vaid veelaskmises, maakuivatamises. Mätta ja mulla asjus on aga Pearul sisuliseltki õigus: see on tema oma ja sellepärast mingu ta ka tema krundile, mitte Andrese maa peale, kus ta oleks ainult takistuseks ja tüliks.
„Las käia!“ hüüdis Andres viimaks. „Olgu nõnda! Kraav sinu maa sees, mätas sinu pool küljes. Tahab Madis selle tõttu süllast rohkem, maksad sina, minul pole sellega asja.“
