Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/381

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


musi ega hääli, ei higi ega hirmuvärinaid kehal, kõik oli vaikne ja rahulik, nagu oleks emarüpp peapadjaks olnud. Kui ta hommikul äratati, lausus ta endamisi:

„Näe, mis hea, et ma talle kõik ära ütlesin. Las ta teab. Kassiniru pärast hakka öösel veel halba und nägema.“


XXXIV

Vargamäel elati nüüd juba aastate kaupa nõnda, et isegi joodud peeti ilma naaberrahvata. Nõnda olid Mäel ristitud Tiiu ja Kadri ning Orul viimane poeg Jüri. Kummaski talus elati täiesti omaette, nagu poleks teist talu ühisel väljamäel olemaski. Vanad olid selle seisukorraga ammust ajast harjunud. Sauna-Madiski leidis selle elu-olu päris loomulikuna. Naljatades ütles ta vahel:

„Ah, mis sest naabrist nüüd, ehk olgu siis, et leivakõrvasest puudu tuleb.“

Leivakõrvase all mõistis ta tülitsemist, mis aega hoopsamini kulutas. Jootude ajal läks aga aeg muidugi ruttu, nõnda polnud siin ei Andresel ega Pearul „leivakõrvast“ vaja. Sellepärast oleksid võinud vanade pärast joodud mööduda, ilma et naaberrahvas sedagi oleks teada saanud, mis seal söödi ja joodi. Aga noored mõtlesid ja tahtsid teisiti. Pisut või palju, aga ikkagi pidi Oru rahvas Mäe pidudest kuidagi osa saama. Tiiu varrude ajal viisid Eespere karjapoisid Tagapere omadele endi titesaia ja kooki „katsta“. Kadri varrudest osasaamine pidi Oru rahval peaaegu päriselt äparduma, sest Indrek ja Ants olid sel ajal Oru Riiaga kassi põletamise pärast raskesti väntas. Aga nüüd astus Liisi otsustava sammu, sest tema pistis endale hea saiakäänaka põue ja läks välja alla lilli korjama. Seal sattus ta lauluhoogu, sest lilli noppides mõtles ta Oru Joosepi peale. Joosep ise poleks ehk Liisi laulu kuulnudki, kuid jumal tahtis, et vana Pearu, kel head kõrvad kuulmiseks, sel ajal juhtus väljas olema. Kui see tuppa läks, ütles ta:

„Küll on neil Mäe tüdrukutel õige heledad jaaled! Va kadund Krõet on oma kõri neile and, sel oli ka nii

381