Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/380

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Ja linnupojad sõi ta ka pesast ära.“

Indrek ütles seda üsna lihtsalt ja rahulikult, nagu polekski jutt Riia Millist.

„Ei söönd ühtigi, tema ei söönd,“ vaidles Riia ärevalt vastu.

„Sõi küll,“ ütles Indrek. „Ma olin mätaste vahel kõhuli maas, kui sa küürakil piirikraavi kalda äärde tulid ja seal põõsa tagant piilusid. Alles pärast tõusid kraavi kaldal püsti, kui nägid, et kedagi ei olnd. Siis kuulasid sa meie karja kelli, aga need ei kostnud, sest kellad olid sammalt täis. Pärast võtsid Milli sülle, hüppasid temaga üle kraavi ja viisid ta minu jõhvilinnu-pesa kallale. Ise kükitasid juures, kui Milli poegi sõi. Salga või ära salga, aga ma nägin kõik.“

Ants ja Riia vahtisid ammuli sui Indrekule otsa.

„Sina valetad!“ karjus Riia ja hakkas nutma, nagu oleks talle mõni teab kui valusasti haiget tehtud.

„Ei valeta,“ vastas Indrek. „Vanad linnud karjusid nii haledasti, kui Milli nende poegi näsis ja sina ise juures vahti pidasid.“

Riia seisis tule ääres ega saanud silmi maast. Äkki aga pöördus ta ümber, pistis jooksu ja karjus:

„Valetad, valetad, valetad! Midagi ei näind sa, räägid muidu!“

„Miks sa siis jooksu pistad, kui ma valetan?“ hüüdis Indrek talle vastu. „Kes see valet kardab!“

Riia ei vastanud enam.

„Tule tagasi!“ hüüdis Indrek talle veel. „Tule oma kassi põletama. See oli sinu Milli hais, mis sa siin tundsid!“

„Valetad!“ hüüdis Riia nüüd jällegi.

„Ei valeta,“ vastas Indrek. „Tule nuusuta uuesti ja vaata oma silmaga, kui tahad.“

Aga Riia ei tulnud enam Indreku ja Antsu juurde, ei sel ega teistel päevadel. Ainult poiste äraolekul käis ta Jõessaares nende tuleaset kepiga torkimas. Leidnud siit kondi, uskus ta, et poisid Milli olid ära põletanud. Miks nad seda olid teinud, see jäi talle üsna arusaamatuks ja nõnda ei andnud ta neile nende tegu kunagi andeks.

Indrek aga magas järgmisel ööl õndsa und. Ei näge-

380