„Ma sain ju niisukese nahasooja, et särk aina liimendab kohe seljas, kus ta siis veel julgeb.“
Võeti kambriukse käerauast luuavars, Mari kohendas ahjus liha ja kerisel vorste, Andres pesi sooja veega käed puhtaks ja siis mindi uuesti tagakambri, et jõuluõhtuks lugeda ja laulda, mis esiteks nii ootamata oli pooleli jäänud.
„Raip, jäljed teind teine jõuluõhtu lugemisele, üks just Emmanueli peale,“ ütles Andres palveraamatut kätte võttes.
Ta katsus koera jälge Emmanuelilt ära pühkida, aga ei ühtigi. Läks appi Marigi, aga ei midagi. Tahad koera jäljest lahti saada, siis läheb ka Emmanuel, nagu oleks nende vahel mingisugune seletamatu salaside. Nõnda pidigi Andres lugema tänasel ja ka kõigil teistel jõuluõhtuil Emmanueli koerajälje alt – kuni surmani. Isegi peale koera ja Andrese surma seisis see jälg ikka veel raamatus, nagu oleks tal osa sellest igavesest rõõmust, millest räägiti palves.
Aga Valtu ise ei tulnud sellest jõuluõhtust saadik enam kunagi Mäe toa ega õuevärava ligi. Tuli oma kaevuni, aga mitte kaugemale, sinna jäi ta istuma või pöördus alistunult tagasi.
Tänini oli Eespere Tagaperest rammuga ikka üle käinud, oli see ramm meestes, sõnnides või jäärades. Ainult Muska oli pidanud Valtule alla vanduma, sest sel oli hirmus terav ja vali hammas. Pealegi oli tal see ilge mood kiskuda, et kui kuskilt hammastega kinni sai, siis ta enam sealt üldse lahti ei lasknud, jäägu kas või tükk talle lõugu. Sellepärast kartis Muska Valtut, kes oli oma ilgete hammaste peale nii suureline, et ta päise päeva ajal julges tulla Mäe väravasse ja isegi õue kõndima ning seda toimetama, mis tal juhtus toimetada olema. Ta tegi näo, nagu ei teakski ta, et Mäel elab Muska, kes on mürgiste madude ja kasside rappimises suur meister.
Sellest kallist jõuluõhtust saadik aga, kus Muska ühes Indreku ja kõigi teistega kirikus käis – õigem kiriku juures käis, sest tema valvas teiste kirikus olles regesid – ja koju tulles paukuvate kelladega teistest kirikulistest mõisa soo peal mööda „lillutas“, muutus
