Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/396

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


seisukord täiesti. Nüüd talitas Muska kodus kui tõsine peremees ja isegi Oru pinnal võis ta vabalt ja julgelt käia oma asju ajamas, ilma et oleks vaja olnud Valtu teravat hammast karta. Ja et siitsaadik Eespere koer aina Tagapere akende all oma asju käis toimetamas, kuna Tagapere koer seda Eespere akende all kunagi ei teinud, siis võis võõras inimene arvamisele tulla, et Eespere kannab viha Tagapere peale, kuna see Eespere vastu aiva sõprusest ja armastusest hõõgub.


Kui kirikulised koju tulles kuulsid, mis siin vahepeal oli juhtunud, ütles noor Andres:

„Oleks ma seda teand, siis ma kiriku põleks läindki.“

„Aga kirikus olid ju orilad ja jõulupuu,“ ütles Liine.

„Mis sest,“ vastas Andres, „neid oleks võind ma teine jõululaupäevgi näha ja kuulda, aga ega siis teisepere Valtu iga jõululaupäev meie tuppa tule. Ei tulnud teine enne, nii et oleks ta kätte saand, ja võib-olla ei tule ta änam kunagi uuesti.“

Sellest seletusest said kõik kirikulised kui käegakatsutavast tõest aru: noor Andres oli täna suure eksituse teinud, et ta ühes teistega kirikusse oli läinud, sest Valtu peksmine ei kordu võib-olla tõepoolest enam kunagi Vargamäel.

Ometi ei lasknud ei Andres ise ega ka teised tehtud eksitust jõulurõõmu rikkujaks saada, sest õled olid ju soojamüüri ääres maas, seapekk ahjus haudumas ja verivorstid kerisel, kus nad mõnusasti krõbedaks tõmbuvad. Juba ainult see, et poisid ise kõik vorstitikud olid teinud ja et igaüks oma tikkudele erimärgi külge oli lõiganud, mistõttu alati võib öelda, kelle tehtud tikku keegi käes hoiab, ajas noorte meeled elevile, tegi vorstisöömisest suure ja tähtsa jõulusündmuse. Ainult üks asi oli siin halb: isalt ei julgenud keegi küsima minna, missugused märgid on tema vorstitikul, ehk olgu siis, et selle kardetava ülesande täitmise võttis enda peale ema. Tema julges seda, eriti kui ta oli enne ühes isaga tagakambris laulnud ning tema lugemist kuulanud.

396